Friday, July 27, 2012

257.päev, 2. juuli. Malaaria, arstide streik ja Tansaania eestlased

Südaööl ärkan ja tunnen ennast veidralt. Lisaks imelikule tundele peas tunnen ennast üle keha hõõgumas. Lähen kõrvaltuppa, kus just lõpetatakse jalgpalli EM-i finaali vaatamist, hispaanlastele pannakse medaleid kaela. 

Küsin valvurilt ja ühelt külastajalt, et mis teha malaaria kahtlusega. Pakuvad oma malaariatablette. Ütlen, et mul on olemas, kuid niisama nagu ka ei tahaks võtta. Kinnitavad, et testida saab hommikul alates 8-st haiglas. Annavad keeduvett.

Lähen oma tuppa ja võtan vastu otsuse ikkagi oma tabletid sisse võtta. 4 Malaronet. Raviks tuleb võtta neljakordne tavaline doos. Veidi hiljem tuleb mulle meelde, et nendega peab ka midagi sööma. Sunnin ennast selleks. Heidan voodisse. 1,5 tundi hiljem läheb vastik enesetunne ja hõõgumine üle ja jään magama.

Hommikul ärkan varajase äratuse peale ja tunnen ennast hästi. Paremini kui eelmistel hommikutel. Lähen haiglasse malaariatesti tegema. Vastuvõtus öeldakse, et täna on arstide streik. Et mingu ma parem erakliinikusse. Kõnnin siis tagasi ja lähen erakliinikusse. Kardan, et seal on test kallis, kuid selgub, et see maksab alla EURO. Neiu teatab, et test on negatiivne. 

Olen juba enne otsustanud, et sel juhul liigun kohe edasi Sao Hilli, Tansaania eestlaste kantsi. Lähen bussijaama. Üks kohalik hakkab mulle kohe „sõbraks“, üritab igat pidi abiks olla ja on nagu takjas mul sabas. Hommikusööki süües küsin talt: „Mis su nimi on?“ - „Friend. Jajah, see on minu päris nimi!“ Uskumatu sell.

Lõpuks saan oma bussi peale. Väljudes sama tüüp küsib: „Natuke raha Sõbrale?“ „EI!“ Siiski on mul kahtlus, et ta sai midagi minu pileti pealt. Kuigi tegin mitmest allikast kindlaks, et ainult 1 buss minu sihtkohta läheb. Kuid mulle tundus, et enne sööki uurimas käies öeldi mulle 17 000, nüüd aga 18 000. Kahtlust avaldades öeldi, et eksin.

Küsin ühelt naiselt bussis, kes sama kaugele sõidab, et palju tema pilet maksis. „10 000 (5 EUR).“ Mõtlen, et teen natuke stseeni ja küsin konduktorilt raha tagasi. Ka teised bussis kinnitavad, et mul on millegipärast teistsugune pilet, nagu oleksin läbi mingi vahendusfirma ostnud. Kuigi ostsin bussist pileti. Ja konduktor räägib mulle ainult suahiili keeles vastu – tõsi, inglise keelt ei rääkinud ta ka piletit ostes. Lisaks pannakse ka bussi vahekäik inimesi täis. Uskumatu maa.

Kell pool 5 visatakse mind Sao Hilli metsa ääres maha. Helistan ja mulle tuleb järgi Aadu, Sao Hill Industries saeveski juhataja. Maasturiga. Läheme kontorisse ja näen esimest korda nende saeveskist. Võtan osa ühest kohtumisest tarnijaga. Norra lipuke laual vihjab sellele, et firma kuulub Norra omanikele. 

Sõidame Aadu majja, kus elab ka teine eestlane Imre, kes praegu Eestis puhkab. Maja on suur ja siin on kõik olemas – SAT-TV, internet, kaks vannituba, ühes isegi vann. Külmkapid on täis head ja paremat. Saan oma toa.







No comments:

Post a Comment