Hommikul asun teisele katsele
hankida Tansaania viisa. Selle jaoks tahetakse lisaks avalduse vormile ka
mingit oma sõnadega kirjalikku avaldust. Mis peab tingimata olema trükitud.
Saan selle internetipunktis tehtud. Maksan viisa eest kolme kahekümne
dollarilisega. Uurin veel, et kas neil on ikka 10 dollarit tagasi anda.
Ütlevad, et see pole probleem ja tulgu ma kell 2 tagasi.
Otsustan vahepealse aja veeta
uues kesklinnas ringi jalutades. Mingi hetk hakkab üks ülikonna ja lipsuga mees
minuga juttu ajama. Et kust ma olen ja nii edasi. Mõtlen, et kahtlaselt
sõbralik. Äkki küsib: „Mis kirikust sa oled?“ Ja mu hetkelist kimbatust nähes
lisab: „Or you are not a believer?“ Oletan,
et ta kindlasti tahab mulle midagi müüa ja ütlen: „Ei.“
Seejärel teatab ta, et on pastor
ja küsib: „Kuidas siis ikka nii?“. Vaatan korra lähedusse pandud tooliridu ja
saan aru, et tal hakkab siin mingi jutlus. Seletan kohmetult midagi vanematest.
Ta lepib mu vastusega. Räägime veel veidi, siis laseb ta mul minna.
Hiljem olen just teinud paar
pilti, kui äkki hüppab mu juurde sõjaväeriietes mees. Väga sõbralikult uurib,
et kust ma tulen ja mis ma teen. Alguses arvan, et ta niisama ajab juttu, kuid
siis ta uurib täpsemalt pildistamise kohta. Märkan, et tal on USA lipp õla
peal.
Küsin, et kas seda maja ei
tohtinud pildistada (näitan näpuga). Ta ütleb: „Ei, seda võis. Hoone, mida ma
valvan, on see.“ Ja näitab mu selja taha. See on üks üsna kole hoone, mida mul
ei tulnud pähegi pildistada. Näitan talle fotokast oma viimaseid pilte. Ta
kiidab need heaks ja väga viisakalt soovib mulle head teed.
Kui kell 2 saatkonda tagasi
jõuan, teatatakse, et vot, meil ikka ei ole vahetusraha. Nojah, Aafrika. Siis
üks saatkonna töötaja saadab mu ühe 20-sega lähedal asuvasse rahavahetusse.
Nähtavasti uues kesklinnas ei ole kohalikud kõiki dollarid ära vahetanud ja
neil on võimalik see lahti vahetada. Saatkonna töötaja on väga sõbralik, uurib
mu reisi kohta ja kui viisa kätte saan, soovib toredaid kogemusi Tansaanias.
Sõidan tagasi vanasse keskusesse
ja kõnnin teisel pool jõge asuvasse bussijaama, et uurida võimalusi järgmisel
päeval Malawi järve äärde sõita. Kui muidu on Lilongwe rahulik, siis bussijaama
piirkonnas on rahvast ja sagimist ikka päris palju. Igal pool istuvad müüjad.
See linnaosa on nagu suur turg. Reisijuhi järgi ei ole see kant ka pimedas
kõige turvalisem. Minu meeldivaks üllatuseks selgub, et nö luksusbuss väljub
järgmine päev kell 11 vanast kesklinnast, mitte kaugelt minu öömajast.
 |
| Seda huvitavat hoonet pildistasin, kui sõjaväelane minuga rääkima tuli |
 |
| See on Malawi reservpank, hoone, mille pilt on igal rahatähel |
 |
| Üks huvitav nähtus siin on albiinod - valgena sündinud mustad. Üks pilli mängimas |
 |
| Ei, see ei ole mõni maakoht, see on endiselt Lilongwe. Vana kesklinna juures |
 |
| Sagimine bussijaama linnaosas |
 |
| Kuigi ka Malawi on põhiliselt kristlik, jäid Lilongwes rohkem silma mošeed |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar