237.päev, 12. juuni. Saar, kus on 1 öömaja, 1 söögikoht ja 1 valge

Kui ärkan, on kell juba 3 öösel ja laev annab märku Chizumulu saare juurde kohale jõudmisest. Hakkame koos teiste valgetega, kes siin maha lähevad, alla minema. Taaskord valitseb täielik kaos. Seekord pole isegi dokki ja peame ronima laeva külgedel olevatesse paatidesse. Õnneks on üks paat spetsiaalselt saare ainsasse kuurordisse minekuks ja unesegasena võitleme ennast selle peale. 

Kui meid praamisaginast vaikselt eemale aerutatakse, märkan, et järv on vaiksemaks jäänud ja tähed taas välja tulnud. Kui kohale jõuame, tervitab meid inglasest kohaomanik Nick, ainus valge sel väiksel saarel. Öö ühistoas, kus kedagi teist ei ole, maksab 1500 kwachat (4 EUR).

Hommikul lähen saarele poodi otsima ja üks kohalik mees, kellelt teed küsin, lubab mind juhatada. Käime paaris kellegi kodu küljes olevas poekeses. Minu esimene soov maisihelbeid osta osutub liiga kõrgelennuliseks. Lõpuks jõuame pooltühjale turukesele, kus ainsast toiduletist tellin praetud maguskartuleid ja lisaks lasen juurde praadida paar muna. Nagu selgub, on tegu ainsa söögikohaga kogu saarel. Kui kuurort kõrvale jätta.

Küsin Patanilt (nii on mu uue sõbra nimi), et kas ta näitaks ka teed edasi saare tippu ja ta on nõus. Ta räägib, et pole tegelikult saarelt pärit, vaid tegeleb siin „äriga“ ehk siis toob Nkhata Bay-st mingeid toiduaineid ja saab kala vastu. Kui aga head kalailma pole olnud, peab ta saarel ootama, kuni saareelanikel on midagi, millega kaubelda. Ootamise ajal käib ta ka ise nendega kalal kaasas. Meiega sama praamiga tuli saarele järgi ka tema naine.

Saare tipp tekitab kerge Eesti tunde. Lained löövad vastu kive. Puud on tugeva tuule tõttu kidurad. Tagasiteel räägib Patan oma nukra eluloo. Tal oli arstist tädi, kes töötas füsioloogina. Pensionile minnes avas oma kliiniku, kuid siis riik kutsus ta tööle tagasi. Kuna isa pere oli vaene, siis rahastas tädi tema õpinguid põhi- ja keskkoolis ja tahtis, et ka tema õpiks arstiks.

Kuid siis diagnoositi tädil meningiit. Teised arstid tahtnud teda uinutada. Kui esimene ei mõjunud ja tahtsid teist teha, öelnud tädi, et oodake veidi. Kui uuesti süstite, saan üledoosi. Nad ei kuulanud teda ja tädi suri rohkem kui 80 aastaselt uinuti üledoosi. Raha sai otsa ning Patani õpingud jäid katki 12. klassis.

Peale seda läks ta Tansaaniasse Dar Es Salaami õnne otsima. Õppis swahiili keele ära ja töötas seal kaks aastat. Kuid tuli vaevu ots-otsaga kokku. Seejärel tuli tagasi kodukülla, abiellus ja hakkas saare ja ranniku vahel kaupa vedama. Praegu on ta 28, loodab koguda nii palju raha, et keskkool lõpetada ja ülikooli õppima asuda.

 

Õhtul oleme koos teiste valgetega kuurorti baaris. Kohaomanik Nick räägib, et on elanud siin saarel juba 17 aastat. Ja et vähemalt 1 paarike Eestist on siin käinud. Kui teised magama lähevad ja ma temaga kahekesi jään, muutub ta aina jutukamaks. Üritab mind provotseerida lausetega a la „te ei saa maha salata oma kommunistlikku minevikku“, et enda sõnul näha, milline eestlaste ajaloo taak tegelikult on.  Lõpuks jõuame ühisele järeldusele, et nii Eestist kui Inglismaast on ajaloo jooksul igasugu vallutajaid üle käinud, kuid kuidagi oleme ikka püsima jäänud.

Praamisõit Aafrikas on eriline kogemus!

Saare tipus