246.päev, 21. juuni. Nõiaarsti imejook, õpetajapreili ja parteikoosolek

Hommikul olen teel nõiaarsti juurde. Näen, kuidas mingi seltskond noormehi hüüab ühele korralikult riides mööda jalutavale neiule midagi, mille peale too naerab. Järgmine hetk sattun temaga kõrvuti kõndima. Ta alustab minuga juttu. Chrissy (22) on algkooliõpetaja ja just teel tundi andma. Kui koolini jõuame, siis väiksed koolilapsed tulevad puntras teda kallistama. Küsin, et kas oleks võimalik koolitundi vaatama tulla. Täna mitte. Kuid peale tunde võib kokku saada küll. Luban tulla ja lähen edasi.

Jõuan taas nõiaarsti juurde. Seekord ootan pingi peal. Külapoiss, kes mind natuke tõlgina aidanud, maadleb minu ees ahviga. Tahab, et teeksin pilti. Hiljem küsib mult, miks ma pruun olen, mitte valge. Mind lastakse auväärt doktori juurde. Seekord on tseremoniaalsust vähem.

Ta ütleb, et minu kaitsevõimet tugevdav rohi maksab 1000 kwatchat (3 EUR). Olen nõus. Ta hakkab seda tegema. Toob mingi puidupuru ja puidutükid. Olevat mingi puu juur. Topib minu antud kahte pudelisse. Valab ühte vee peale ja raputab. Ütleb, et pean jooma iga päev paari nädala jooksul. Proovin natuke. Maitseb nagu pähklijook. Pakub, et teeb 2000 eest eelmisel päeval mainitud sugulist võimekust tõstva määrde. Selle jätan vahele.

Lähen vaatama Annetiet, kellel on juba parem. Käib ringi. Olen kaasa võtnud oma malaariaravi tabletid, kuid nähtavasti ta neid ei vaja enam. Annan lihtsalt oma kurgupastillid. Ütlen, et võib-olla tulen enne äraminekut korra veel. Seal olles helistab mulle Chrissy, et täpsustada oma tööpäeva lõpuaeg.

Istun Chrissyt oodates kooli juures, kui minuga hakkavad rääkima mingid mehed. Selgub, et nad on valitsevast Rahvaparteist ja neil hakkab ühes klassiruumis poliitmiiting. Kutsuvad mind ühinema ja nõustun. Kohaliku haru juhtkond koosneb ühest karismaatilisest noorest tüübist ja kolmest vanamehest. Saalis on aga põhiliselt naised. Oletan, et see on seotud sellega, et neil on nüüd naispresident. Üks naine on isegi imikuga, kes vahepeal üsna pikalt nutab.

Pakutakse mulle alguse palvet lugeda, kuid loobun. Räägitakse kohalikus keeles, millest ma midagi aru ei saa. Ainult poliitärgitusest saan aru, kus eesseisja hüüab „PP!“ (People’s Party) ja inimesed järgi midagi umbes: „Me järgneme Joyce Bandale kõikjale!“ Kohalikus keeles. Ja siis loetakse ette terve hunnik nimesid, ilmselt järgmiste valimiste kandidaadid. Ja üks inglisekeelne kiri ühelt parteirakukeselt mandrilt.

Mingi hetk helistab Chrissy, kes ootab mind ukse taga. Ütleb, et ta õpetajate koosolek veel kestab. Kuid et ta tahtis mind oma emale tutvustada. See on ontlikult riides ja kübaraga kogukas naisterahvas. Selgub, et ema on ka Rahvaparteis ja tuleb samale koosolekule. Hiljem saan teada, et ta liitus paar kuud tagasi – kui president vahetus.

Chrissyt koju saates räägib ta, et elab perega, ainult isa elab maismaal. Nimelt Chrissy ema on ta isa 2. naine, kuid isa elab oma esimese naisega. Käin vahepeal baaris pudelit tagastamas. Ostsin eelmisel õhtul baarist (kõik oli kinni) klaaspudelis Coca Cola. Siin peab peale tühjaks joomist pudeli tagasi viima.

Üks mees baaris tutvustab seal ka eelmisel õhtul olnud prostituuti kui oma naist. Mul tuleb kohe deja vu tunne eelmise aasta Etioopia reisiga, kus külalistemaja administraator küsis mult: „Would you like to sleep with my wife?“ Sõna „sleep“ juures pani oma käed pea küljele kokku, et rõhutada magamist. Ütlen „väga meeldiv!“ ja lasen kiiresti jalga.

Lähen tagasi Chrissy koju (mis on lähedal), et vastavalt kokkuleppele koos ta perega oma arvutist animafilmi „Rio“ vaadata. Selle tegevus toimub Rio de Janeiros ja kõik kohad filmis tulevad mulle tuttavad ette. Ühtlasi panen tähele, et nende kodu on palju korralikum, kui Annetie oma, filmi vaatame söögilauaga hubases suures toas. Samas tunnen, et kõhus kõrvetab nõiaarsti saepurujoogist, mida hommikul proovisin. Kõrvetised küll just ei tugevda kaitsevõimet. Otsustan, et enam seda sodi ei joo.

Chrissy õpilased