Hommikul asun
otsingule, et leida saare väheasustatud poolelt inimtühi liivarand. Kui paadiga
saarele saabusime, tundus mulle, et nägin kuskil sellist randa. Kõnnin
maabumiskohani välja. Nii ravitseja küla kui paadirannas on ikka nii kalamehed
kui lapsed. Esimesed on üsna ohutud, kuid viimased enamasti ei lase rahulikult
olla.
Üks hetk tuleb
vastu kaks kohalikku naist, keda teretan. Otsingust loobudes pööran tagasi ja
sattun nende kõrvale kõndima. Hakkame juttu ajama. Nende nimed on Annetie (24) ja
Joyce (lühidalt Joy, 30). Abielus ei ole (see küsimus on siin ühe viisaka
vestluse algus). Annetie ei ole just märkimisväärselt ilus, kuid vähemalt
kannab ta juukseid. Enamus naisi saarel seda ei tee. Sealhulgas ka Joy. Annetie
näeb välja volüümikam, Joy üsna kõhna.
Nad ütlevad, et
lähevad kala ostma ja ma küsin, et kas võin kaasa minna. Annetie küsib minu
telefoninumbrit. Annan selle ja viisakalt löön sisse ka tema oma, kuigi tean,
et juba samal päeval lahkun saarelt. Kui jõuame peamise külani, siis selgub, et
nad hoopis on mind saatmas. Kalamüügikohast läksime juba ammu mööda. Ostan
endale vee ja neile kompensatsiooniks Fantad. Ostame kala ära ning tassin nende
Fantad kotis nende majadeni välja. Nagu selgub, on nad naabrid.
Saan teada, et
Annetie töötab nende küla lähedal asuvas väikses kuurordis kokana. Enne elas ta
5 aastat Lilongwes, kus ta õppis keskkoolis. Mitte, et saarel keskkooli ei
oleks. Ta pakub, et näitab seda kuurorti. Olen nõus, läheme 3-kesi sinna. Ulisa
Bay nimeline kohake koosneb mõnest väiksest majakesest ja baarist-restoranist.
Juures on ka tilluke liivarand.
Küsin
Annetielt, et kas ta võiks oma maja ka näidata ja ta on nõus. Maja on
savitellistest, nelja toaga, kus sisustus on minimaalne. Põrand on lihtsalt
liivast. Elektrit ei ole. Kaks tuba on magamistoad ja kaks hoiuruumid. Elab ta
seal kahekesi oma vennaga, kes on ehitaja ja sealsamas kõrval neile uut maja
ehitab.
Annetie tuba on
hämar. See koosneb voodist ja väiksest riiulikesest, kus on peal 5-6 raamatut. Üks
neist on loomulikult Piibel ja ühtlasi näitab ta vihikut, kuhu on teinud
pühapäevastest jutlustest märkmeid. Ta kirjutab mulle üles ka mõned Chichewa
keeles ja oma kohalikus dialektis laused. Ja uurib, kuidas need eesti keeles
on. Chizumulu saare peamises dialektis olid need tervitused hoopis
teistsugused.
Ühtlasi näitab
ta ühte oma lemmikraamatut, mille pealkirja võib tõlkida „50 inimest, kes
Lõuna-Aafrika Vabariigi tuksi keerasid“. Tegu on naljaraamatuga, kus
humoorikalt kirjutatud kõigist nende enamasti poliitikute sulitempudest ja
pahedest. Igaühe kohta on ka karikatuur joonistatud.
Kell on 17.30
ja pean praamile jõudmiseks hakkama tagasi minema. Seletan seda Annetiele, kui
järsku tuleb mul mõte, et miks ma pean tagasi minema? Tõsi, kõik teised valged
lähevad, kuid mul on nüüd ju saarel sõbrad. Otsustan, et jään. Uurin, mida ta
järgmistel päevadel teeb. Ütleb, et täna läheb matustele, kuid homme hommikul
ehk pühapäeval on kirikus. Kutsub mind kirikusse ja nõustun minema.
Lähen tagasi
oma kuurorti ja jätan teiste valgetega hüvasti. Õhtusöögiks söön koos kuurorti töötajatega
tuunikala pastat.
Minu telk, mille kuurordist rentisin (ainus koht kogu reisil, kus olen telkinud) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar