kolmapäev, 11. juuli 2012

236.päev, 11. juuni. Kruiisipraam. Kuidas mind näkku lüüakse

ingi hetk otsustan, et lähen kahele saarele Malawi järve peal. Ongi käes praamile mineku päev (praam käib siin ainult 1 kord nädalas), kuid hommikul ulub kõva tuul ja lained on päris suured, nii et olen veidi mures. Vahel pidavat Malawi järve peal olema sellised tormid nagu kuskil mere peal.

Käime koos Lucy, Yinuo ja ühe inglasega Kelvini juures lõunat söömas ning õhtul enne praamile minekut käin üksi uuesti. Saan kätte oma taldriku. Esimene kord lasen neil veel seda parandada. Kelvin kingib mulle lahkumise puhul pooliku kanepiküpsise. Samasuguse, aga terve kinkis ta eelmisel päeval Lucyle sünnipäevaks. Kuna kahtlustan, et ka siin on kingitusest ära ütlemine ränk solvang, siis võtan selle vastu. 

Lähen paadisillale, ostan 1500 eest (4 EUR) 1. klassi pileti ja liigun praami peale. Autodele selles praamis kohti pole. On ainult mitu korrust inimeste ja kauba jaoks. Seetõttu pimedas tundub praam natuke nagu kruiisilaev. See illusioon puruneb kiiresti, kui üritan peale saada. Kõik on täis kohalikke, kes kaupa laadivad. Valitseb täielik organiseerimatus, inimesed ronivad üle kauba ja üksteise.

Klassid jaotuvad korruste järgi. All on vaeseimad ehk kolmas klass. Keskel on teine klass. Ja üleval, dekil, on esimene klass. Ainult et sinna pääsemiseks peab minema läbi 2. klassi, kust lähevad läbi ka alla 3. klassi minejad. Näen, et teine klass on paksult rahvast täis, kuid kohalikud üritavad ikka oma kaubaga sinna pressida. Üks konduktor hüüab mulle kõrvalt eraldava nööri tagant: „Mis klass?“
- „Esimene!“
- „Tule üle nööri!“
Hakkan nööri poole trügima, kui minu kõrval hakkavad vaidlema mees ja naine. Mees üritab mitu korda naist lahtise käega lüüa. Kaks korda aga tabab kõva laksuga vastu nägu hoopis mind. Ja isegi ei tee seda märkama. Õhetava põsega saan lõpuks siiski oma kahe kotiga üle nööri ja ronin üles dekile. Ausalt öeldes alguses olen pettunud, sest 1. klassis on küll ainult mõned valged seljakotireisijad ja baar, kuid öö peame veetma palja põranda peal, isegi mingeid normaalseid istmeid pole.

9 paiku hakkab laev sõitma ja ka päris korralikult loksuma, kuigi tuul on täiesti vaibunud. Tean, et merehaiguse vältimiseks peab vaatama silmapiiri. Kuid kõik on pime, seega üritan keskenduda tähtedele taevas. Äkki saan aru, et tegelikult on see väga mõnus kogemus, lesida siin dekil, vaadata tähti ja kõikuda nagu hällis. Hälli efekt hakkab aga varsti mõju avaldama, tähed lähevad ka pilvede taha ja vajun sügavasse unne… 

"Kohalik restoran"

Juurika nshima ja India leib chapati

See oli minu rannas joonistatud taldriku kavand... (Yinuo foto)
Ja see on lõpptulemus. Ringis on "suur viisik" ehk elevant, ninasarvik, pühvel, lõvi ja leopard
Taldrikumeisterdajad

Esimene pilk praamile

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar