221.päev, 27. mai. Kanatapp, viinavõtt ja puskari ajamine Aafrika moodi

Hommikusööki kõrvale vaatan, kuidas omaniku noorem poeg lõikab ühel kanal kõri läbi. Märkan ka, et „köögis“ podiseb tule peal nshima-pott päev läbi – seetõttu tulebki toit alati kohe, kui „restoranis“ selle tellid. 

Küla peal kohtan taas Juliat ja Simonit, kes otsivad süüa ja võimalusi tagasi sõitmiseks. Selgub, et Julia saatis mulle eelmisel päeval vastusõnumi ja nad valmistusid just õhtul safarile minema. Kuid sõnum ei jõudnud minu Eesti numbrile kohale. Kahju. Igatahes olid nemad maksnud 40 dollarit näkku, seega rõõmustan, et vähemalt sain odavamalt. 

Soovitan neil linna pääsemiseks võtta ühendust sama Säästusafaride firmaga, sest mees eelmine päev telefonis küsis, et kas tahan safarit või transporti linna. Kui selgub, et kõik minibussid lähevad õhtul, siis nad helistavadki, kuid hind pole soodne. Firma üks argument, miks hinda mitte alla lasta, on „aga teised valged maksavad palju rohkem“. 

Peale kõne katkestamist tuleb neid üle vaatama sama firma autojuht, helistab ise oma ülemusele ja annab telefoni neile. Peale vihast kauplemist saavad nad kokkuleppele. Palun ka ise korra telefoni ja räägin järgmise päeva safari ja selle maksumuse üle. Mees telefonis ütleb, et safari toimub.

Kuna jään nendega juttu ajama, siis näen ka, kui neile maasturiga järgi tullakse. See pole mingi täis tuubitud minibuss ja natuke rohkem maksta tasub ära. Jätame hüvasti.

Lähen jalutama. Mfuwe küla on kilomeetreid pikk ja kogu aeg maantee ääres. Ühes kohas paluvad lapsed endast pilti teha. Teen. Teises kohas kutsuvad kohalikud naised oma maja juurde. Lähen. Panevad mu toolile istuma. Näitavad natuke, mis tööd nad aias teevad. Ja siis küsivad, et kas ma ei saaks neid natuke toetada. Ei saa. Lähen edasi.

Teises kohas istuvad 3 meest ühe maja juures, muusika mängib. Kutsuvad mind endaga ühinema. Ühinen. Üks mees hakkab kohe seletama, et tema on ühes safarilaagris kokk. Ja et tema võib kohe helistada ja mulle korraldada transpordi linna. On selge, et ta on väga purjus. Kuid maantee on otse kõrval, seega ma väga ei muretse.

Küsivad, et kas ma õlut tahan. Kutsuvad ühe naise, annavad talle 6000 (15 kr) ja saavad vastu pudeli läbipaistva vedelikuga. Puskar. Ütlevad: „Väga tugev õlu!“ Ma ei hakka seletama, et see ei ole õlu. Võtan ühe lonksu. Kõrvetab küll, aga kahtlen, kas see 40 kraadi on.

Kui üks mees näeb suurt vaeva, et helistada oma ülemusele, siis teine seletab, kuidas puskarimasin välja näeb. Lõpuks annab väga purjus mees telefoni mulle ja loomulikult selgub, et mingit transporti nad ei organiseeri.

Mingi hetk pakub väga purjus mees, et näitab mulle puskarimasinat. Olen nõus. Vaevalise sammuga juhatab mind kõrvalmaja hoovi, kus naised parasjagu seda kasutavad. Kääritatud maisitõlvikute ümbristest saadakse toore. See kuumutatakse tule kohal olevas potis auruks. Aur juhitakse läbi poolikus autorehvis oleva vee, mis selle taas maha jahutab. Ja rehvist välja tulevast torust tilgub puskarit.

Peale seda ekskursiooni lähen tagasi „peokohta“, kuid mõne aja pärast ütlen, et pean minema. Purjus mees küsib, et kas ma äkki saan toetada. Ütlen, et ei saa. Aga ebamääraselt annan mõista, et võib-olla tulen teine päev taas. Mida ma muidugi ei tee.

Küla "keskus" teisel pool teed minu öömajast

Küla "keskus" minu öömaja värava kõrval