255.päev, 30. juuni. Malawi unest Tansaania karmi tegelikkusesse

Söön korraliku hommikusöögi ja istun ühisauto peale, mis viib mind Tansaania piirini. Malawist väljumise templiga läheb kaua, sest minu ees on terve grupp Mosambiigi tudengeid. Kahe nende gruppi juhtiva hollandlase sõnul õpivad nad kõik õpetajaks. Ja nemad korraldavad neile 4-kuulise bussireisi läbi mitme Aafrika riigi.

Mind hoiatatakse veel, et mitte vahetada raha kahe piiripunkti vahel olevate agentidega. Seda, et neid  selle ei tasu usaldada, tean juba niigi. Kuid ka Tansaania poolel on rahavahetusvõimalused väga kesised. Ainus ametlik rahavahetuspunkt muudab minu kahe külastuse jooksul kurssi halvemaks kaks korda. Nii palju tullakse vastu, et vahetatakse kursiga nr 2.

Parasjagu kõmpimist kõrvetava päikese käes ja saan piirkonna suurimasse linna Mbeyasse mineva minibussi peale. Kui Sambias ja Malawis pandi minibussid väga täis, siis Tansaanias on asi täiesti üle mõistuse. Lisaks kõigi istmete täitmisele moodustatakse ukse juurde inimtropp ja osad pea-aegu ripuvad sõitvast bussist väljas. Minu suur seljakott pannakse minibussi teise otsa, nii et ma isegi ei näe, kas see on alles.

Peagi saan teada, et ka mõned teised asjad on siin teisiti. Sisenemisel öeldakse, et bussipilet on 4500 Tansaania šillingit. Maksmisel, et pilet on 5000 (2,5 EUR). Annan mehele, kes raha kogub, 10 000-se ja 500-se. Ta ei tee midagi. Teised hakkavad midagi ütlema. Tema paneb sõrme suu ette, et näidata, et nad oleksid tasa. Siis tõstan häält. Annab mulle 5000 tagasi. Küsin veel. Annab minu 500 ka.

Ja kujutage ette, teised inimesed bussis suruvad mu kätt. Umbes, et: „Tubli, et enda eest seisid!“ Sambias ja Malawis kartsin ka vahel, et äkki ei taheta suurest rahast tagasi anda. Kuid peab ütlema, selles osas olid nad ausad. 

Eriti ausad olid inimesed Malawis – seal ei üritatud kordagi võtta minult kõrgemat hinda kui kohalikelt. Samuti panen tähele, et tansaanlased on lärmakamad. Ja nagu mu sõber Patan saarel mind hoiatas, nende inglise keele oskus on palju kehvem. Tahan tagasi Malawisse.

Mbeyasse jõudes avastan, et see linn näeb välja palju läänelikum kui kohad, kus olin Malawis. Ja asub roheliste mägede vahel. Toa saan 6000 šillingi (3 EUR) eest ja õhtusöögi 5500 eest (3 EUR). Restorani menüü on suahiili keeles, kuid ma saan ka ilma küsimata aru, et „chips kuku“ tähendab friikaid kanaga. 

Kuid pimedas läheb tõeliselt külmaks. 10 kraadi tunde järgi. Küsin tänaval liha grillivalt mehelt, et kas siin on alati nii külm. Ta mõtleb pikalt ja kardan juba, et ta ei oska inglise keelt. Kuid siis vastab: „Jah, sellel kuul küll.“ Toas teen reisijuhist kindlaks, et asun 2000 meetri kõrgusel. Ja juunis hakkas siin talv. Kuna öömajas kütet pole, siis magan kahe teki all magamiskotis.

Elu minibussis