222.päev, 28. mai. Tigedad elevandid, vaestekool ja minu elu esimene safari

Hommikul ootan 2 tundi Säästusafaride safari-autot, mis ei ilmugi. Lähen jala Marula lodge´i, mida pargi väravavalvurid soovitasid safari jaoks. Keeran suurelt teelt maha ja mõne aja pärast peatan mööduva maasturi. Selgub, et nad tulevad hommikuselt safarilt ja lähevad just samasse laagrisse. Päeval safaril pole mõtet olla, sest loomad on kuuma eest peidus. Mind võetakse peale. 

Jõuame laagri juurde. Keset teed vedeleb kaks sinna maha jäetud jalgratast. Kohe kõrval võsas on elevandid. Pakun abi nende liigutamisel. Ei lubata. Olevat nii ohtlik. Lõpuks sõidame aeglaselt täpselt kahe ratta vahelt.

Metsikud elevandid

Sees juhatatakse ühe valge mehe juurde, kes kohta juhib. Õhtul on safari 2 osalejaga toimumas küll ja 40 dollari eest saan liituda. Selgub, et esimesel päeval kui helistasin oma Eesti numbrilt, ei võtnud ta meelega vastu. Vahel helistatakse neile Nigeeriast kahtlastelt numbritelt ja pärast peavad maksma müstilisi arveid.

Selline on üks safarilaager

Saan veel teada, et laagri pidajad on Aafrika inglased. Sündinud ja esimese osa elust elanud Zimbabwes. Siis vahepeal Dubais. Ja nüüd administreerivad seda laagrit ja ilmselt ostavad selle ka ära. Nagu nad ütlevad, teist kodu peale Aafrika neil ei ole.

Selline kiri oli laagri restorani seina peal

Safari kokku lepitud, hakatakse mind maasturiga tagasi öömajja viima. Peale tulevad ka nende kahe ratta omanikud. Kohalikud. Ütlevad, et elevandid ründasid. Sõidame rataste kõrvale. Elevandid on ikka seal. Nad hüppavad ratta selga ja kihutavad minema. Elevandid seekord ei reageeri.

Need on need kaks kohalikku jalgratturit, keda elevandid kimbutasid

Pealelõunal astun sisse väiksesse kirikusse. Selgu, et seal toimub parasjagu kohalike laste koolitund. Mees selgitab, et nad alles alustasid selle heategevusliku kooliga, mis on orbudele ja puudega lastele tasuta. Parasjagu käib inglise keele tund, seega annan oma panuse ja suhtlen natuke lastega inglise keeles. Lapsed katsuvad minu heledaid käsi. On vaimustuses, ronivad väga lähedale. Õpetaja ütleb, et nad otsivad sponsoreid, kuid ütleb ilmselgelt vigase e-postiaadressi. Õiget ta ei mäleta.

Vaestekooli lapsed

Kokkulepitud ajal tuleb mulle järgi safari-auto. Siseneme parki 16.45, kui päike veel paistab. Sissepääs on 25 dollarit. Kohe pargi piiril oleva jõe ääres peesitab pühvel. Sõidame mööda võsateid ringi, otsime loomi. Vahepeal tulevad vastu või jäävad ette teiste laagrite täpselt samasugused safari-maasturid. Mitme üksteise taga ja kohal oleva pingireaga, pealt lahtised, ilma esiklaasita.

Kõigepealt näeme tee ääres söömas impalasid, tähnilisi hirve-sarnaseid loomi. Siis näeme kudusid. Need on samad loomad, keda eelnevalt nimetasin antiloobi-sarnasteks. Nad on tegelikult impalade sugulased, ainult et ilma valgete tähnideta. Söövad ilusti välja peal. Meie möödudes kaob soises kohas vee alla krokodill. Eemal on näha pühvlikarja. Ja muidugi kõvasti igasugu linde, kelle liiki meie giid David laseb ära arvata inglise paarikesel, kes on siin mesinädalatel. Nemad olid autos ka siis, kui mind hommikupoolikul peale võeti. Pärast mitut päeva safaritamist teavad nad juba enamikke liike.

Päikseloojangu ajaks sõidame jõe äärde. See on tõesti siin päris uhke. Lähen eemale ja naudin vaikust, mida vahel katkestab jõehobune puristamine ja mingi looma huiked. Pimedas sõidame edasi. Otsime prožektoriga loomi. Peale mõnda aega hakkame neid ka leidma. Üks jõehobu jookseb kõrval. Üks ühe kihvaga elevant. Elevandiema lapsega. Varaan, samasugune, nagu nägin Malaisia džunglis.

Siis tabame jackpotti. Otse meie eest üle tee läheb leopard. Tema liigubki ainult pimedas. Siis näeme eemal sebrakarja. Ja lõpetame oma safari pühvli tagumiku vaatamisega. 19.45 väljume pargist. Muide, „safari“ ei tähendagi swahiili keeles muud kui „rännakut“. Ehk lihtsalt ringi sõitmist. Maksmisel küsin, et „kas maailmarändurite soodustust ei ole?“ Naine ütleb, et olgu, teeme seljakotireisija hinna 35 dollarit. Olen rahul.
.

Kui mind kell 8 külla ära visatakse, selgub, et kõik minibussid linna on juba lahkunud. Ootan veel veidi aega ühes küla baaris. Üks kohalik „filosoof“ arutleb, et valged on valged ja mustad on mustad must-valgel fotol, kuid värvilisel fotol mitte. Üks jõukam naine, kes sõbrannaga tagasihoidlikult tähistamas oma 44. sünnipäeva, pakub, et teeb mulle joogi välja. Kui mulle meenub, et nende jaoks on keeldumine suur solvang, siis lõpuks nõustun ja võtan ühe õlle. Aga minibussid on tõesti läinud ja lähen tagasi oma külalistemajja.

Meie safariauto

Kudud