neljapäev, 5. juuli 2012

218.päev, 24. mai. Kannatuste rada Chipatasse


Nii mina kui Taylor tahame sõita edasi itta. Eelmisel päeval bussijaamas pileteid ostes öeldakse meile, et peame olema bussijaamas 5.30 ehk pool tundi enne bussi väljumist ja täpselt päiksetõusu ajal. Et sellisel kahtlasel tunnil mitte jala liikuda, oleme eelmisel õhtul leppinud kokku taksojuhiga. Ta on ilusti 5.20 kohal ja sõit bussijaama läheb libedalt.

Otsime oma bussi üles. Üks kohalik, kes meid ka eelmisel päeval „juhatas“, hüüatab meie bussifirma nime kuuldes: „Ma ju ütlesin, et ostke usaldusväärse bussifirma pilet! See pole usaldusväärne firma!“ Tõsi, eelmisel päeval ta oli seletanud, et ühed firmad väljuvad õigeaegselt vastavalt graafikule ja teised võib-olla tunde hiljem alles siis kui buss täiesti täis on. Kuid ta viipas lihtsalt teise bussijaama otsa ja siis terve trobikond „abilisi“ juhatas meid selle firma kontorini, mida meie pidasime „usaldusväärseks“. Vähemalt väljast näeb meie buss uuem ja uhkem välja kui too „usaldusväärne“ buss, mida ta näitab.

Istume bussi. Sees ei ole pilt nii roosiline. Kõik on üsna kulunud. Istmed haisevad veidi. Buss on suhteliselt tühi, mõned kohalikud magavad istmetel. Veidi enne 6 lähen välja vett ostma ja WC-sse. Ütlen Taylorile, et „ega see buss niikuinii nii pea ei välju“. Kui väljas olen, paneb buss mootori käima ja annab mitu korda mootorit müristades märku, et hakkab varsti minema. Taylor arvab, et ma jään maha.

Tulen tagasi. Buss ei lähe kuskile. Möödub tund. Vaikselt tuleb inimesi peale. Kaks tundi. Iga natukese aja tagant müristab juht mootorit. Vahepeal ka liigub mõned meetrid edasi, vahetab asukohta bussijaamas. Kolm tundi. Bussis läheb päikse käes palavaks. On näha, et väljas tegutsevad mehed, kes üritavad inimesi sellesse bussi meelitada.

Neli tundi. Bussis käivad kogu aeg erineva kauba müüjad, teen näo, et magan ja kuulan muusikat. Viis tundi. Taylor käib uurimas, kas raha tagasi ei saa, et teist bussi võtta – mõistagi mitte. Pileti müünud mehed naeravad meile näkku. Kuus tundi, kell on 12. Bussis käivad kogu ootamise aja iga minut erineva kauba müüjad ja tülitavad kõiki sõitjaid, teen näo, et magan ja kuulan muusikat.

Seitse tundi. Enamus bussi on täis. Aeg-ajalt juhtub, et mõni ammu peale tulnud kohalik tõuseb püsti, karjub bussifirma sulide peale ja jalutab oma kraamiga minema. Mehed ainult naeravad talle näkku – saabki veel ühelt raha võtta. Kaheksa tundi, kell on 2. Selle ja konkureeriva samasuguse „ebausaldusväärse“ bussifirma mehed lähevad väljas reisija pärast kaklema. Üheksa tundi. Buss on pea-aegu täis ja sõidab bussijaamas ringi, kuid mitte väravast välja.

Kümme tundi. Viimane koht saab täis ja 15.30 sõidab buss välja – otse tööpäeva lõpu ummikutesse.  Linnast välja pääsemine võtab umbes tund aega. Veel 8 tundi hiljem, kell 12 öösel jõuab buss Chipatasse. Lähen maha, Taylor sõidab edasi. Kauplen mitme taksojuhi vahel konkurentsi tekitades taksohinna alla. 

Esimene seljakotireisijate koht on täis. Teises kohas öeldakse toa hinnaks algul 120 000 (300 kr), kuid ütlen, et mu ülempiir on 100 000 (240 kr) ja siis antakse mingi tagasihoidlikum tuba. Kuna mul pole väikest raha anda taksojuhile ja tal pole tagasi anda, siis maksavad nad ka takso eest 10 000 (24 kr). Öösel ei tea mis kell lähen lõpuks magama. Mõttes kirun Sambiat.

Peale 10 tundi ootamist välja sõites. Lusaka kaubanduskeskus, kus tegin oma toiduoste

Verine päikseloojang

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar