Nii mina kui Taylor tahame sõita
edasi itta. Eelmisel päeval bussijaamas pileteid ostes öeldakse meile, et peame
olema bussijaamas 5.30 ehk pool tundi enne bussi väljumist ja täpselt
päiksetõusu ajal. Et sellisel kahtlasel tunnil mitte jala liikuda, oleme
eelmisel õhtul leppinud kokku taksojuhiga. Ta on ilusti 5.20 kohal ja sõit
bussijaama läheb libedalt.
Otsime oma bussi üles. Üks
kohalik, kes meid ka eelmisel päeval „juhatas“, hüüatab meie bussifirma nime
kuuldes: „Ma ju ütlesin, et ostke usaldusväärse bussifirma pilet! See pole
usaldusväärne firma!“ Tõsi, eelmisel päeval ta oli seletanud, et ühed firmad
väljuvad õigeaegselt vastavalt graafikule ja teised võib-olla tunde hiljem
alles siis kui buss täiesti täis on. Kuid ta viipas lihtsalt teise bussijaama
otsa ja siis terve trobikond „abilisi“ juhatas meid selle firma kontorini, mida
meie pidasime „usaldusväärseks“. Vähemalt väljast näeb meie buss uuem ja uhkem
välja kui too „usaldusväärne“ buss, mida ta näitab.
Istume bussi. Sees ei ole pilt
nii roosiline. Kõik on üsna kulunud. Istmed haisevad veidi. Buss on suhteliselt
tühi, mõned kohalikud magavad istmetel. Veidi enne 6 lähen välja vett ostma ja
WC-sse. Ütlen Taylorile, et „ega see buss niikuinii nii pea ei välju“. Kui
väljas olen, paneb buss mootori käima ja annab mitu korda mootorit müristades
märku, et hakkab varsti minema. Taylor arvab, et ma jään maha.
Tulen tagasi. Buss ei lähe
kuskile. Möödub tund. Vaikselt tuleb inimesi peale. Kaks tundi. Iga natukese
aja tagant müristab juht mootorit. Vahepeal ka liigub mõned meetrid edasi,
vahetab asukohta bussijaamas. Kolm tundi. Bussis läheb päikse käes palavaks. On
näha, et väljas tegutsevad mehed, kes üritavad inimesi sellesse bussi
meelitada.
Neli tundi. Bussis käivad kogu
aeg erineva kauba müüjad, teen näo, et magan ja kuulan muusikat. Viis tundi.
Taylor käib uurimas, kas raha tagasi ei saa, et teist bussi võtta – mõistagi
mitte. Pileti müünud mehed naeravad meile näkku. Kuus tundi, kell on 12. Bussis
käivad kogu ootamise aja iga minut erineva kauba müüjad ja tülitavad kõiki
sõitjaid, teen näo, et magan ja kuulan muusikat.
Seitse tundi. Enamus bussi on
täis. Aeg-ajalt juhtub, et mõni ammu peale tulnud kohalik tõuseb püsti, karjub
bussifirma sulide peale ja jalutab oma kraamiga minema. Mehed ainult naeravad
talle näkku – saabki veel ühelt raha võtta. Kaheksa tundi, kell on 2. Selle ja
konkureeriva samasuguse „ebausaldusväärse“ bussifirma mehed lähevad väljas
reisija pärast kaklema. Üheksa tundi. Buss on pea-aegu täis ja sõidab
bussijaamas ringi, kuid mitte väravast välja.
Kümme tundi. Viimane koht saab
täis ja 15.30 sõidab buss välja – otse tööpäeva lõpu ummikutesse. Linnast välja pääsemine võtab umbes tund
aega. Veel 8 tundi hiljem, kell 12 öösel jõuab buss Chipatasse. Lähen maha,
Taylor sõidab edasi. Kauplen mitme taksojuhi vahel konkurentsi tekitades
taksohinna alla.
Esimene seljakotireisijate koht on
täis. Teises kohas öeldakse toa hinnaks algul 120 000 (300 kr), kuid
ütlen, et mu ülempiir on 100 000 (240 kr) ja siis antakse mingi
tagasihoidlikum tuba. Kuna mul pole väikest raha anda taksojuhile ja tal pole
tagasi anda, siis maksavad nad ka takso eest 10 000 (24 kr). Öösel ei tea
mis kell lähen lõpuks magama. Mõttes kirun Sambiat.
 |
| Peale 10 tundi ootamist välja sõites. Lusaka kaubanduskeskus, kus tegin oma toiduoste |
 |
| Verine päikseloojang |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar