Hommikul tõusen
vara, et minna külla raha vahetama, sest seekord peaks laev hommikupoolikul
lahkuma. See putka, kust paar päeva tagasi leidsin rahavahetaja, on kinni.
Küsin suvalise mehe käest, et kus võiks vahetada. Pintsakus mees ütleb, et noh,
vaheta minuga. Ütlen kursi, mis üsna õiglane. Ta uurib natuke, et mis kursid
mujal on ja nõustub.
Olen üsna
skeptiline, kuid läheme tehingu läbiviimiseks „Näljakliinikusse". Ta laob
välja terve paki uusi 1000-kwatchalisi. Kogus vastab kokkulepitule ja annan oma
50 EUROse vastu. Mees ütleb, et tema läheb ka praami peale, kuid et teisipäeviti
ootab ta mitu tundi. Sellegipoolest ei kavatse ma seekord riske võtta ja lähen paadiranda.
Seekord käib siin kohutav siblimine, kõik on laevale minevaid inimesi täis.
Samal ajal käib kauba laevale saatmine ja laevalt mahalaadimine.
Pressin ennast ka ühe
paadi peale ja peale väikseid tasakaaluharjutusi saan koos oma kottidega laeva
redelist üles ronitud. Kell on 9. Võtan dekil koha sisse. Britid, kes osutuvad
õeks-vennaks, on juba peal. Üks mustanahaline naine Mauritiuselt ka, kes ka samas
kuurordis mõned päevad viibinud ja nüüd sõidab samasse külasse kui mina.
Ajan temaga pikemalt
juttu. Ausalt öeldes ma enne väga palju Mauritiusest ei teadnud. Aga tuleb
välja, et selles Madagaskari lähistel asuvas saareriigis elab nagu Eestiski 1,3
miljonit inimest. Ja ka nemad on näinud kiiret majanduskasvu. Interneti järgi kuuluvad
neile sellised tiitlid nagu „Aafrika kõige paremini juhitud riik“ ja „Aafrika ainus
täielik demokraatia“. Kuigi saar on väike, on igaühel au küsimus omada autot.
Ainus suur erinevus on
see, et sealne rahvas on hindude, mustade, hiinlaste ja teab veel kelle segu.
Minu esimene mulje Aichah’st on, et ta näeb väga omapärane välja. Hiljem saan
aru, et ta välimus on mustanahalise ja hindu segu. Töötab ta koos sõpradega
asutatud ajakirjas. Kutsub mind Mauritiust külastama, näiteks ühildama
sealkäiku reisiga Madagaskarile.
Kell 12, kolm tundi
peale praamile ronimist, teatatakse valjuhääldist, et laadimisprobleemide tõttu
viibib väljasõit veelgi. Lõpuks veidi enne 2 sõidame välja. Peale pimedaks
minekut vaatame dekil arvutist filme. Õhtul jõuame Mosambiigi rannikul, kus paaditäis
kohalikke lauldes praami juurest minema aerutab. Peale seda jään tukkuma.
.
.
 |
| Koer on paadis, aga kus on kolm meest? |
 |
| Hüvasti, Baobabi saar! |
 |
| Niimoodi tulin praamile ka mina |
 |
| Laeva dekil - 1. klassi baar |
 |
| Vasakul paistab jupike Mosambiigi rannikut |
 |
| Ainus pilt Mauritiuselt pärit Aichah'st - laeva restoranis |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar