Hommikul avastan, et mulle on
külalistemajas pandud järgnema üks poiss, kes nagu hiljem selgub, on omaniku
poeg. Tema ülesanne on vaadata, et mul oleks kõik olemas. Kõigepealt ütlen, et
mul on vaja ennast pesta. Lubatakse vesi sooja panna. Vaatan ka ühte „vannituba“
kirjaga kabiini sisse. Mingit dušši siin pole. Ainult betoonist põrand ja
kauss. Ka WC-d on siin lihtsalt augud betoonpõrandas. Olen jõudnud oma senise reisi
kõige minimaalsemate elamistingimusteni. Tuuakse soe vesi ja saan ennast ära
pesta.
Tahan pesta oma riideid, mis
minibussi sõidu ajal oranži tolmuga väga määrdunud. Poiss hangib vee,
pesemispasta ja hakkab nühkima. Olen natuke mures oma riiete pärast ja löön ka
kampa pesemises. Mure on põhjendatud – poiss nühib mu kulunud pikkadesse pükstesse
auku. Igatahes, lõpuks saavad nad pestud ja saan ka oma toa vahetatud. Ka uus
ei ole päris sipelgavaba, kuid neid on vähem ja nad pole voodis. Samas ei tööta uues toas pistikupesa.
Pärastlõunal võtan ette jalutuskäigu
pargi väravani, et sealt küsida infot safari korraldamise kohta. Alguses
küsitakse tee äärest, et kuhu ma nii jala lähen, aga kui luban ainult asfaldi
peal kõndida, lastakse edasi minna. Tee ääres näen antiloobi-sarnaseid loomi ja
üle tee jookseb terve kari ahve. Ühes kohas välja peal peesitab 30 ahvi. Aga
elevante pole näha. Samas näen, et erinevate safarilaagrite sildid juhatavad
väiksematele võssa viivatele teedele. Oletan, et elevandid on just seal.
Väravavalvurid annavad mulle
lahkelt ühe safarilaagrit juhatava naise numbri, kuid see number ei vasta.
Soovitavad minna mööda teed tagasi tema laagrisse näitava sildini, et küll ta
varsti tuleb varustusega ja sõidab sealt mööda. Mõned autod keeravad sellele
teele, kuid teda ma ei kohta. Kuna hakkab hämarduma, kõnnin tagasi. Ka
soomlanna, kellele saatsin sõnumi, ei vastanud.
Kui tagasi jõuan, helistan telefonis
varem internetist leitud (siin pole mõistagi mingit internetti) Säästu-safaride
nimelise firma numbril. Mul õnnestub kokku leppida tuur ülejärgmiseks päevaks.
Ütlen internetist loetu põhjal oma ülemiseks hinnaks 25 dollarit 2 tunni eest
ja mees telefonis natuke kirub, aga lõpuks lepib sellega.
Peale õhtusööki öömaja
„restoranis“ ajan juttu peremehe vanema pojaga. Thomas (22) on lõpetanud 12
klassi ja räägib päris head inglise keelt. Töötab kohalikus bensiinijaamas.
Ütleb, et homme tööle ei lähe, kuna bensiin on otsas. Thomas kutsub mind koos paari
kohalikuga lõkke äärde õhtust sööma. Kuna mu kõht pole ülemäära täis, siis söön
natuke veel. Üks mees on Lusakast ja käis eelmine päev oma maasturiga
rahvuspargis safaril.
Peale sööki tuleb väljast üks
jutukas tüüp. Mina tema inglise keelest aru ei saa, kuid Lusaka mehe jutust
saan aru, et ta joodikust külavanema poeg. Ja et kuna ta joodik on, siis tal ei
lasta külavanemaks saada. Igati mõistlik. Aga mees kirub pikalt seda ebaõiglust
ja teised lõkke ümber olijad saavad kõvasti tema üle naerda. Lõpuks ta läheb
minema ja ütlen seltskonnale „head õhtut!“.
Tuppa tulles avastan, et mu toa
seinale on ennast sisse seadnud väike skorpion. Mõtlen kõigepealt, kas üldse
midagi ette võtta. Siis otsustan ta ikkagi paberiga aknast välja lükata. See ei
lähe eriti libedalt ja mitu korda kaotan ta täiesti, kuna ta sibab lihtsalt nii
kiiresti. Lõpuks leian ta ukse juurest seina pealt. Teen ukse lahti ja lükkan
ta välja. Käin hambaid pesemas.
Tulen tagasi tuppa ja lähen voodi
poole, kui äkki kuulen raksatust. Vaatan alla. Sama skorpion. Surnud. Olen ta
ketsiga täpselt laiaks astunud. Hea, et plätudega ringi ei käinud. Pühin ta
välja ja lähen magama.
 |
| Kõigepealt olin Zebra nimelises toas. Siis kolisin kõige vasakpoolsemasse Kudusse |
 |
| Vasakul WC-d, paremal "vannitoad" |
 |
| Ahvide ülekäigurada |
 |
| Teel värava juurde jõllitasid mind need loomad |
 |
| Minu tuba |
 |
| Minu toakaaslane skorpion, kui ta veel elus oli |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar