204.päev, 10. mai. Lõuna-Ameerika kokkuvõte

Lõuna-Ameerika turneel läbisime koos Annaga maad mööda veelgi rohkem kui Aasias – 9300 km pluss lennates veel 2500. Koos Brasiiliaga läbisin mina maad mööda 10 000 km ja lennates 6000. Ehk kokku 16 000 km – suur manner. Muide, Anna reisi kogupikkus oli 56 000 km (17 000 maad mööda ja 39 000 lennates). Mina olen praeguseks läbinud juba müstilised 60 000 km.

Koos läbisime taas ca 20 linna, mina käisin Brasiilias lisaks veel 4-s. Üllatus-üllatus, aga ka Lõuna-Ameerikas ei varastatud meilt mitte midagi ega röövitud mitte kuskil. Isegi ei petetud. Tõsi, minu Boliivia turult ostetud päikseprillidega karp läks seljakotist salapärasel kombel kaduma, aga võimalik, et ta jäi lihtsalt Oruro hotellitoa põrandale. Ja Atacama liiv kustutas eelmise fotoka eluküünla.

Lõuna-Ameerika kõrghetked:

Eluks ajaks meeldejääv matk – Fitz Roy mäekuru ja liustikud El Chaltenis Argentiinas

Parim looduspargielamus – lahe giid+tuur+nukrad mäed karges kliimas = Torres del Paine Tšiilis

Maaväliseim koht – Valle de la Luna Atacama kõrbes, San Pedro lähistel, Tšiilis

Müstilisem vaatamisväärsus – Machu Picchu varemed Peruus hommikul udulooris

Ahhetama panija – Perito Moreno sinine liustikumüür El Calafate lähistel, Argentiinas

Maalähedaseim elu – Isla del Soli põhjapoolses külakeses Boliivias

Parim ööbimine - füüsikute Leandro ja Nadimi juures Bariloches, Argentiinas

Toiduelamus – forell (sidruniga) Isla del Soli saarel Boliivias

Joogielamus (alkohol) – pisco sour Cuzcos, Peruus

Parim hinna-kvaliteedi suhe – Argentiina punased veinid

Kohalikud, kellega üritan ka tulevikus kontakti hoida:

Nano Basadoni - Buenos Aires, Argentiina

Julia Mendoza - kohtusime Bariloches, Argentiinas, nüüd elab ka Buenos AIreses

Wladimir Caro - Valparaiso, Tšiili

Huvitavaim kaasreisiline – Krišna-Alina Rio de Janeiros, Brasiilias

Ilusaim linn – Cuzco Peruus

Ägedaim suurlinn – Rio de Janeiro Brasiilias

Huvitaivaim bussisõit – Mendozast Santiagosse risti üle Andide

Üksluiseim teekond – El Chaltenist Barilochesse

Kannatusterohkeim sõit, mis oli siiski seda väärt – Uyuni 3-päevane kõrbetuur Boliivias (kõrgusehaigus, olematud teed)

Füüsilise märgi jätsid minu peale – vooditäid Copiapó odavas öömajas Tšiilis

Ilusaim pilt: taaskord Sinu valida – loosin saatjate hulgast võitja, kes saab taas Aafrika suveniiri.

Pilt: Aasia parim

 

Jinghong, Hiina

Aasia pildimängu võitis loosi tahtel Fred ja siin on tema lemmikiplt. Palju õnne, Fred!

203.päev, 9. mai. Sambia tervitab. Esimene kogemus Sambia toiduga

Esimene lend kestab 8 tundi ja teine 2 tundi. Lisaks keeran juba LAV-is kell 5 tundi edasi, seega vahe Eestiga väheneb ühele tunnile. Lennukis juhtub kord selline asi, tahan WC-st tagasi tulles minna läbi tühja rea, kust enne tulin, kuid ei saa mööda. Alguses ei saa aru, mis ees on. Selgub, et vahepeal on sinna magama heitnud must mees mustades riietes. Pimedas polnud näha.

Lennuk maandub Lusakas, mind tervitab kiri „Zambia – no. 1 country in Africa“. Milles see number üks olemine seisneb, jääbki selgusetuks. Kuna mul jäid Brasiilia reaalid USA dollariteks vahetamata, siis olen juba valmis jamaks viisa ostmisel. Nimelt aktsepteeritakse paljudes Aafrika riikides viisa ostmisel ainult USA dollareid, mitte eurosid. Ka Brasiilia viisa tegemisel pidin dollarites maksma. Ja jama tulebki. 

Õnneks lastakse mul immigratsioonist ajutiselt mööda minna, automaadist kohalikku raha võtta ja see USA dollariteks vahetada. Nagu rahavahetuses selgitatakse, EUROde dollariteks vahetamisel peaksin maksma 10 USA dollarit lisatasu. Ka LAVi lennujaamas oleksin pidanud rahavahetuses rohkem EUROsid välja käima, kui dollareid tagasi oleks saanud. Kuigi õige kurss on teistpidi. Tund hiljem saan oma viisa kätte.

Võtan takso ja sõidan hostelisse. Taksojuht on jutukas. Kui ütlen, et siin on päris palju uhkeid autosid, siis ütleb ta, et „jah, meil on siin palju rikkaid tänu kaevandustele“. Nad kaevandavad siin vaske. Seetõttu pole elu väga odav – takso hinda küll kauplen alla, aga ikkagi on see üle 300 krooni. Oleks rohkem kaubelnud, aga mulle tundus, et oma pudi-inglise keeles ütles ta 100 000 kwachat (pigem peale 2 küsimist loobusin aru saamast) ehk 240 krooni. Maksmisel selgub, et ikkagi 130 000 kwachat.

Õhtul istun elutoas laptopi taga. Tuleb üks kohalik ja rõõmustab, et kuidas mustad ja valged ikka sõpruses koos elavad. Mis mõttes? Ta selgitab: sest ma ei peidagi, et mul läppar on. Aitäh. Kohe tunnen ennast vähem turvaliselt. Aga kuna niikuinii mitte kasutades annan arvuti administraatorile hoiule, siis pole hullu.

Söön esimest korda Sambia toitu. Kätega. Ka Etioopias, kus eelmisel aastal käisin, söödi kätega. 3 nädala jooksul vähemalt mul kordagi kõht korrast ära ei olnud, kuna pesime Mardiga alati enne hoolega käsi (enamasti geeliga). Siin tuuakse söögiga koos lauale kätepesuks veekauss (seepi peab eraldi küsima). Ma eelistan oma desinfitseerivat kätegeeli.

Põhitoiduks siin on nshima, selline valge mass (meenutab martsipani), mis on tehtud maisist. Maisi maitset õnneks eriti tunda pole, tegelikult on ta üsna maitsetu. Kõrvale antakse midagi vetikate sarnast (nagu Anna „morning glory“ Laoses) ja lihaleen, millesse nshima kasta. Ning kuna tellisin muna nshima, siis ka muna. Kõrval sööv must mees sööb kala nshima-t ja tal on konkreetsel terve suur kala. Tema õpetab mind ka õigesti nshima-t sööma.

Vaatan Argentiina filmi lühilugudega Patagooniast „Historias Minimas“. See tekitab väikse Argentiina-nostalgia. Kus inimesed olid kõik väga valged. Filmitegelased sõidavad samu teid pidi, mis minagi sõitsin. Ümbritsetud erkkollastest tühermaadest, mida minagi nägin.

Magan hosteli ühistoas toatäie norskavate mustadega. Etioopias ma dorm-is ei ööbinud. Natuke kõhe ikka on algul, aga lõpuks jään magama.

Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik - lennuki aknast maandumisel

Suveniirid Johannesburgi lennujaamas

Nshima on need valged pätsid taustal. Liha taldrikul kuulub pühvlile

202.päev, 8. mai. Sekeldused Brasiiliast lahkumisel

Enne lendu Sambiasse pean hankima juurde tablette malaaria profülaktika jaoks. Lähen apteeki. Vajalikud tabletid leitakse küll üles, kuid neid saab ainult retspetiga. Apteegitädi juhtnööride järgi õnnestub mul teisel korral polikliinik üles leida. Saan arsti vastuvõtule, mille eest mingit raha ei taheta. Arst kirjutab retsepti. Lähen apteeki. Selgub, et retsept on ainult 20-le tabletile. Üritasin küll arstile selgeks teha, et mul on vaja 90, aga ega ta minu hispaania ja inglise keelest eriti aru ei saanud. Igatahes, saan kaks 15-st pakki, seega 30. Õnneks unustatakse apteegis retsept ära võtta. Seega lähen järgmisesse apteeki ja saan 20-se paki juurde. Kokku 50 – pole paha.

Kell 2 hakkan liikuma lennujaama. Metroo ja bussiga. Jõuan kohale juba 2,5 tundi enne lendu, mis väljub kell 6. Jalutan check-in-i. Seekord lendan South-African Airways´iga. Mis on muide üsna kõrgetasemeline lennufirma. Küsitakse, et kas mul edasipilet on olemas. Ei ole. Neiu kutsub oma ülemuse. Mulle tehakse selgeks, et kui plaanin lennata Sambiasse, sealt edasi sõita Malawisse ja Tansaaniasse, siis peavad mul olema Malawi ja Tansaania viisad ning bussipiletid ja lennupilet Tansaaniast tagasi koju. Et reeglid ei luba mind lennukile lasta. Boss veel ütleb sellise lause: „Teil Euroopas võib nii olla, et lihtsalt lähed ja reisid ringi, aga mujal maailmas asjad nii ei käi!“

See on mulle üllatuseks, et Sambia edasipiletit nõuab. Küsin, kus on internet. Lähen üles. Esimene krediitkaardi makse jookseb arvutis kokku. Ootan natuke, siis hakkan juba uuesti ostma, kuni lõpuks e-kiri piletiga Lusakast Londonisse mu postkasti potsatab. Jah, Lusakast, sest siis mul praegu Malawi ja Tansaania jaoks pabereid vaja ei ole. Prindin selle välja. Interneti ja printimise arve tuleb 21 reaali (130 krooni). Müstiline. Lähen alla, mu edasipilet sobib ja saan check-in-i tehtud. Lennuni on veidi üle tunni.

Peale turvaväravatest läbi minemist selgub, et ainus rahavahetus seal on kinni, mistõttu jääb mulle kätte (ilmselt Eestini) 100 reaali. Saan ilusti lennuki peale, kus on ilusti igaühel isiklikud telekad (mis ma ütlesin South African Airways-i kohta). Lõuna-Aafrika Vabariigis pean lennukit vahetama. Algne plaan nägi ette ka Lõuna-Aafrika Vabariigi külastamist. Mitu inimest, keda reisil jooksul kohasin, ütles, et see on turistile kõige ohtlikum riik Aafrikas. Internet näitas, et Johannesburg, kuhu enamus lende läheb, on kõige ohtlikum linn maailmas. Arvan, et LAVi raske ajalugu (apartheid) tekitab ka praegu pingeid sealsete mustade ja valgete vahel. Seega otsustasin otse Sambiasse lennata. Botswana sai ka vahele jäetud, kuna teemanti kaevandused on teinud  selle riigi väga rikkaks (loe: kalliks). Ega ka LAV oleks olnud minu jaoks liiga kallis.

201.päev, 7. mai. Sao Paulo. Brasiilia hullud valitsejad

Lahkun hommikul Ilha Grandelt, et sõita bussiga Sao Paulosse. Sõidan 8 tundi, mis Brasiilia mõistes on väike vahemaa. Sest Brasiilia on suur. Tõeliselt suur. Pool kogu Lõuna-Ameerika mandrist. 8,5 miljonit ruutkilomeetrit. Eesti pindala on 50 000 ruutkilomeetrit, seega Brasiilia on 170 korda suurem. Umbes USA suurune. Kuidas väike Portugal omale nii võimsa koloonia sai? Põhiliselt tänu portugallaste salkadele, kes džunglis indiaanlasi suhkruroo istandustes tööle panemiseks püüdsid. Ja jõudsid väga sügavale Amazonase vihmametsa, mis õnneks siiani suurt osa Brasiiliast katab.

Sao Paulos metrooga sõites vaatan mööduvat pilvelõhkujate džunglit. Sellist pole ma veel üheski linnas, kus seni olen käinud, näinud. Peale pikka päeva jõuan 8-ks Andrea soovitatud hostelisse. Tegu on tõesti luks-kohaga, isegi bassein on olemas.

Sao Paulo on Brasiilia suurim linn, 11 miljoni elanikuga. Rio de Janeiros elab ainult 6 miljonit. Aga kumbki pole pealinn. Pealinn on hoopis 2 miljoni elanikuga Brasilia sai selleks 1960. aastal. 1956 valitud president lubas valimistel uue pealinna ehitada (moto oli „50 aastat arengut 5 aastaga“) ja seda ka 4 aastaga tegi. Rajas tõelise arhitektuuripärli, tulevikulinna. Ja laostas Brasiilia rahaliselt.

Sellised imelikud valitsejad brasiillastele meeldivad. Näiteks 1822 Brasiilia iseseisvus nii, et Portugali kuningas jättis oma poja asevalitsejaks ja see kuulutas välja iseseisva riigi. Kuid valitsemine teda väga ei huvitanud, hoopis ringi reisimine ja sohilaste tegemine.

1889 muutus Brasiilia vabariigiks, mida juhtisid erinevad sõjaväe toetatud režiimid. Nt. Getulio Vargas, kes 1930. aasta riigipöördega võimule sai, oli algul populist, siis fašist, siis vahepeal 1945 kõrvaldati võimult, 1950 tuli tagasi ning 1954 kui rahvas jälle mässas, lasi ennast maha. Alles 1988 lõppes viimane 20-aastane sõjaväe diktatuur, mille ajal majandus küll kasvas kõvasti, aga ka tekkisid getod suurte linnade juurde. Ka viimased 20 aastat on Brasiilia poliitikud pigem paistnud silma korruptsiooniga, kuid majandus siiski kasvab.

199.päev, 5. mai. Ilha Grande grillpidu

Lesin võrkkiiges ja päevitan. Kuna mu toit on otsa lõppemas, siis käin taas all külas toitu ostmas. Sinna pääsemiseks tuleb minna rannal läbi või hüpata üle ühe väikse jõe. Viimased 2 korda olen edukalt hüpanud, kuid seekord plärtsatasin ühe jalaga sisse, nii et pritsin püksid märjaks. Kiirustan metsa varju, et keegi ei näeks.

Õhtul teeme koos Dino kahe saareelanikust sõbra ja välismaalaste seltskonnaga Brasiilia stiilis grillpeo. Saab kõvasti liha ja vorste. Grill-liha armastavad nad teha half-cooked ehk seest verisena. Aga maitseb.

Dino läheb oma sõpradega lõkke äärde juttu ajama, kuid ka George, Andrea ja Manuel on meeldiv seltskond. Kõik nad teavad väga palju igasugu huvitavaid fakte. Näiteks olen mina ainus, kes ei tea, et kuigi vitamiinid on miljardi-dollari ära, siis on nad tegelikult kasutud. Sest kui inimese organism suudab omistada puuviljade sees olevaid vitamiine, sest nad on teiste ainetega seotud, siis puhtaid vitamiine organism praktiliselt ei omasta. Raha raiskamine.

Meie tagaaias oli selline elukas

Dino oma majas askeldamas

Video: Proff liukose peal