maailmakodanik: 230.päev, 5. juuni. Buurid, suli-president ja „luks-auto“

esmaspäev, 9. juuli 2012

230.päev, 5. juuni. Buurid, suli-president ja „luks-auto“

Söön hostelis hommikust ja ajan juttu ühe vanahärraga, kes on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist. Ta on buur ehk Lõuna-Aafrikasse kolmsada aastat tagasi rännanud hollandlaste järeltulija. Oma põhikeelt nimetavad nad afrikaani keeleks, kuigi see on lihtsalt aja jooksul natuke muutunud hollandi keel. Ja inglise keelt räägivad nad hollandi aktsendiga. Räägib, et on mingite projektide nõustajana juba pikemalt Malawis töötanud.

Meiega liitub ka hosteli omanik, ta on samuti buur ("boer" on hollandi keeles põllumees). Omanik elab terve perega ühes hosteli majas. Saan teada, et eelmine Malawi president oli eriline suli. Kütusekriis oli põhjustatud sellest, et ta ostis omale 8 miljoni dollari eest eralennuki. Lisaks olid tal villad Lõuna-Euroopas ja ta hoidis riigi valuutareservi 40 miljonit dollarit oma kodus. Peale lennukiostu lõpetasid lääneriigi Malawi abistamise. Kokku kukkuva majandusega riigile ei julgenud osad firmad enam kütust müüa ja sellest tekkis puudus.

Presidendi reaktsioon oli lääneriikide sõimamine. Oma rahvale teatas, et Malawi ei vajagi abi ja nüüd proovime ise hakkama saada. Selline olukord kestis umbes aasta. Kui ta südamerabanduse sai ja kohalikku haiglasse viidi, siis selgus, et tema enda poliitika tulemusel oli seal paljudest ravimitest puudus. Siis viidi ta lennukiga Lõuna-Aafrika Vabariiki ravile, kuid oli juba liiga hilja ja ta suri.

„Luks-buss“ viib mind ilusti Mzuzu linna, kust pean Malawi järve äärde saamiseks ümber istuma. Üks mees bussist soovitab selleks kasutada „luks-autot“. Ta ütleb, et „see on ainus viis, kuidas inimese moodi reisida“. Minibuss olevat jama. Leian tema juhtnööride järgi need autod üles. Tõesti on tegu üsna uute mahtuniversaalidega, kus on taga kaks istmerida ja mis näevad kenad välja.

Autojuht kinnitab, et jõuame poole tunniga kohale. Avaldan kahtlust, sest teine mees ütles tund. Peale tundi ootamist on auto täis ja hakkame sõitma. Üsna pea peatutakse, võetakse peale veel mitu inimest. Sealhulgas üks külanaine, kes pannakse mulle sülle istuma. Tema hügieen ei ole päris läänestandarditele vastav. Väljas on juba pime ja üllatavalt külm, kuid hoolimata sellest sõidetakse aken lahti. Pean omale magamiskoti ümber panema, et mitte ära külmuda.

Teeme tihti peatusi, et inimesi/asju peale/maha panna. Külanaine läheb maha, kuid siis võetakse peale mingi purjus külamees, kes kogu ülejäänud tee väga valju häälega jutustab. Ja teised naeravad tema üle. Lõpuks tund veerand hiljem oleme kohal, mind visatakse seljakotireisijate kuurorti tee ääres. Ahaa, see on siis aafriklaste arusaam luksusest.

Näen esimest korda Malawi järve, mida Livingstone nimetas „tähtede järveks“. Taevas on täiskuu, mis peegeldub järvevees. Kuurort oma hütikeste, seltskonnaruumi ja baariga on väga kena, ainult et selgub, et ma olen seal üksi! Saan üksi 16-ses ühistoas olla 1250 Malawi kwatcha (55 krooni) eest. Ja mis kõige toredam, siin on tasuta WiFi, mis töötab palju etemini kui pealinna hostelis.