maailmakodanik: 233.päev, 8. juuni. Külakool, rändjuudid ja tulesööjad

Hostelis hommikusööki süües istuvad minuga ühes lauas neli iisraellast. Olles neid juba hulgi Lõuna-Ameerikas kohanud, tunnen kohe nad keele järgi ära. Nähtavasti ei reisigi nad ainult Lõuna-Ameerikas ja Indias, nagu keegi teine kaasreisiline väitis.

Peale sööki võtan ette matka mäe otsa külla. Täpsemini on minu eesmärk käia ära kohalikus külakoolis. Kui sinna peale 12 kohale jõuan, on kõik lapsed juba läinud. Ainult mingid mehed istuvad õues. Selgub, et tegemist on külavanematega ja neil on siin algamas arutelu just külakooli teemadel.

Kutsutakse välja asedirektor, kes teeb mu palve peale kooli peal põhjaliku tuuri. Koolis õppivat 600 õpilast. Vaadates majakeste hulka, kus asuvad klassiruumid, tundub see üsna uskumatu. Mathias (nii on asedirektori nimi) seletab, et sellega ongi probleeme, kool peab töötama kahes vahetuses. Reedeti lõpetatakse varakult, sest iga nädala lõpus testitakse õpilasi.

Vanim hoone on ehitatud 70ndatel. Üks hoone on maha võetud seoses sellega, et erosioon viis pinnase vundamendi alt ära. Nüüd on alles ainult betoonplats, mida soovitan kasutada korvpalliplatsina. Klassiruumid on üsna minimalistlikud, ainult tahvel ja pingid. Seinad kulunud, akendeks augud. Mis siinses kliimas pole probleem. Vahel viiakse tunde läbi ka õues olevas hütis.

Mida nad siis õpivad siin? Kaheksat ainet, kui ma ei eksi. Isegi gümnaasiumis. Inglise keel, ajalugu, geograafia, matemaatika on samad, mis meil. Chichewa on Malawi teine riigikeel, kuigi erinevates piirkondades räägitakse veel mitut muud keelt. Mingid ained on vahel ka kohalikus keeles, aga enamus on inglise keeles.

Siis on sotsiaal- ja keskkonnateadused, mis sisaldab endas füüsikat, keemiat, bioloogiat ja keskkonnakaitset. Keskkoolis on veel põllumajandus. Väga praktiline, arvestades, et enamus inimesi on põllupidajad. Ja siis on selline aine nagu „eluoskused“. Kus räägitakse näiteks pereplaneerimisest, suhteprobleemide lahendamisest jne. Aafrikas ülimalt vajalik, sest siin isegi vanemad ei tea neid asju.

Lähen Kelvini juurde lõunat sööma ja kohtan seal samu iisraellasi. Nende nimed on Asif, Mika, Tsil ja Shir. Ei garanteeri, et õigesti kirjutan. Viimased kolm on kõik tüdrukud. Saan lõpuks teada, mis lugu tegelikult on sellega, et nii palju iisraellasi reisib. Kõik peavad käima ajateenistuses, noormehed 3 aastat ja neiud 2 aastat. Selle eest nad mingit palka ei saa, ainult „suitsuraha“ ca 1200 kr kuus.

Riik nende reisi kinni ei maksa (nagu üks tüüp väitis) ja peale ajateenistust neil raha ei ole. Kuid siis nad töötavad mingi lühikese aja kuskil lihtsa töö peal ja koguvad raha. Ja siis lähevad reisima. Kõikjale. Mika väidab, et neid on palju ka näiteks Tais. Kuigi mina ei märganud ühtegi. Lõpuks ometi on selgus majas.

Õhtuks tellin rastamehelt kohaliku delikatessi – võikala. Kõrvale saan maguskartulit ja kohalikus juurikast tehtud nshimat. See on natuke kleepuv ja selle maitse meenutab „kleepuvat riisi“ Laosest. Mis mulle väga maitses. Juurika nimi on „cassava“ (eesti keeles „maniokk“). See juurikas on ka ülimalt toitev ja esimene kord oma võhiklikkuses söön ennast ümmarguseks nagu õhupall.

Kui Mayoka Village’i restorani jõuan, on igareedene grillpidu ehk barbeque juba alanud. Sellest ma osa ei võta, kuid veidi hiljem tulevad kohalikud trummi lööma, tantsima ja igasugu võimlemisnumbreid tegema. Näiteks üksteise otsa ronides püramiidi ehitama. Nad on väga osavad ja šõul on müstiline aura. Esinemine lõppeb efektse tulesöömisega.

Hiljem tantsib baaris terve seltskond samal päeval saabunud rahvast. Saan aru, et enamus neist on kanadalased, kes Malawis vabatahtlikuna töötamas. Üks tüdruk, Gina on USAst ja temal on vend siin vabatahtlikuna tööl. Tema tuli siia paariks nädalaks vennale külla. Järgmisel päeval tähistavad nad ta venna sünnipäeva ja Gina kutsub ka mind sellest osa võtma. Luban minna.

Kogu see rahvas ööbib aga hoopis kõrval Butterfly Lodge’is, kus ööbimine märksa odavam. Kaks kohta on väravaga ühendatud. Kui pidu läbi, siis lähen vaatan nende koha üle, et võib-olla ka ise sinna kolida. Kui enne tagasi minekut valvuriga juttu ajan, kostuvad ühest hütist ööhäälitsused. Noh, mis häälitsused need ikka öösel ühest hütist võivad kostuda. Küsin valvurilt, et kas see on tavaline asi tal öövalves? Ta ainult muigab.