teisipäev, 29. oktoober 2013

16. päev, 24. okt. CouchSurfing ehk majutus kohaliku juures Chetumalis



Chetumali sõites ümbritseb meid pidevalt vihmamüür. Siin pole vihmahooaeg veel lõppenud. Melissa (22) on nõustunud meid majutama ja tuleb oma väikese USA autoga isegi bussijaama vastu. Käime läbi ta ülikoolist, kus ta bakalaureuses rahvusvahelisi suhteid õpib. Ühe semestri õppis ta USAs, seega on ta inglise keel päris hea.

Õhtul teeme talle tema onule kuuluvas majas, kus ta üksi elab, „eestipärast“ toitu. Peale seda läheme koos tema sõbrannadega Olga, Uri ja Yamiga grillrestorani, kus tüdrukutele on odavate drinkide neljapäev (10 peesot ehk 0,6 EUR tk). Sõbrannad on tal kõik põllumajandusinsenerid. Olga (26, olevat nime saanud vanaema järgi, kuid täiesti puhastverd mehhiklanna), kes on neist vanim, viib meid peale mitme dringi joomist oma uhiuue Nissan Juke linnamaasturiga koju.


Chetumali ülikoolis


Küpsetasime Melissale "eestipärase" kana seente, riisi, redise ja lehtsalatiga

Olga, Melissa ja Yami

Külaliste tuba Melissa majas

15. päev, 23. okt. Rattamatk maiade Tulumi linna



Sõidame ratastega koos laheda seltskonnaga (austraallased Dusty ja Alana, ameeriklane Nick ja belglanna Valentine) meie hostelist Tulumi maiade varemeid vaatama. Need asuvad kohe ranna ääres, väga maalilises kohas ja ka maiade rikkad olevat käinud siin suvitamas.


Tulumi maiade varemed

Vasakpoolne hoone oli maiade üks viimaseid ehitisi enne konkistadooride tulekut



Casa Cenote - maiade maja oma maa-aluse järvega

Tulumi rand



Minu sõber rannas


Sleppi võetud ratas

Õhtul hostelis Iisraeli kaardimängu nimega Yaniv mängimas

Video: Salsat tantsiv paar Tulumi baaris


14. päev, 22. okt. Akumali rannas kilpkonnadega ujumas. Tulumis salsat tantsimas



Sõidame Akumali randa, mis on kuulus oma kilpkonnade poolest. Olen alguses snorgeldamise suhtes natuke skeptiline, kuid Gertrudi positiivsete muljete põhjal otsustan lõpuks selle siiski ära teha. Tunnine tuur maksab 300 peesot (17 EUR). Kaasa tuleb 2 kohalikku ja üks Hispaania paarike. Varustuses on lisaks hingamistorule, maskile ja lestadele ka päästevestid.

Ujume rannast eemale. Vesi on kristallselge, põhi on suurepäraselt näha. Ei lähe kaua, kui näeme esimest kilpkonna merepõhjas konutamas. Parajat pirakat. Peagi tõuseb ta pinnale ja pistab oma peakese veest välja. Ujume edasi. Näeme veel üht. Ja kolmandat. Ühte kalaparve. Siis näitab giid mingit musta lapikut asja merepõhjas. Rai.

Ujume giidi sabas veel sügavamale. Jõuame muljetavaldava korallini. Selle vahel ujuvad värvilised kalaparved. Kui tagasi jõuame, näeme ka päris rannas ühte suurt kilpkonna mööda ujumas. Tõesti äge kogemus.



Õhtul istusime ühe inglase ja iirlasega Tulumis Waye nimelises baaris ja vaatasime kohalikku paarikest bändi muusika salsat tantsimas. Ja nemad kommenteerivad: "Ükski eurooplane küll niimoodi tantsida ei oska". Ja mina selle peale tõusen püsti, lähen baarileti äärde ja palun ühe omaette jalga nõksutava kohaliku tüdruku tantsima. Ja saan hakkama küll. 

Kui bänd lõpetab, siis muidugi selgub, et Laura on ühe bändimehe tüdruk. Kuid ta sokutab mind kohe tantsima oma sõbranna Reneega. Kui tagasi lauda lähen, siis pole Dean ja Nile kiitustega kitsid.

Kui baarist öösel koju lähen, siis üks keset tänavat (tänavad on muidu tühjad) seisev neiu küsib malbe häälega hispaania keeles, et kus ma ööbin. Vastan, et hostelis, compartido ehk mitme voodiga toas. Tema: „Võime ka minu koju minna“. Mina: „Tänan, ei.“ Leidus ka selles väikses linnas vanima ameti esindaja.
 
Akumali rannas
 
Tulumi hostel Casa del Sol ("Päiksemaja")

Laimi ja mingi kohaliku taime jook, maitses nagu Mojito

55 peesot (3 EUR) maksev lõuna

Gertrud pesuseepi valimas

Tulum õhtul




Austraallased Dusty ja Alana Tulumi hostelis

Belglanna Valentine, sakslanna Christine

Inglase Deani ja iirlase Nile'iga Tulumi baaris

12. päev, 20. okt. Argentiinlannaga rannas ja ööklubis. Purjus tüdrukud roolis!



Läheme pärastlõunal koos meie toas ööbiva argentiinlanna Danaga (24) randa, kus saame kokku ka Antonio ja Katyaga. Dana, kes kodumaal töötab raamatupidajana, käis eelmisel õhtul 60-dollarilise sissepääsuga eliitööklubis Cocobongo. Tõsi, pileti maksid tema eest mehhiklastest sõbrad.

Peaks mainima, et ka Playa del Carmenisse me algul üldse ei plaaninud minna, kuid jällegi Merida hostelis kohatud uus-meremaalane soovitas, sest siin pidavat olema rannas ilus kolmevärviline merevesi.

Playa del Carmeni hostelis on enamus personalist ka millegipärast Argentiinast. Seal pakutakse isegi Argentiina empanadasid (pirukaid), tõsi, üsna soolase hinnaga – 25 peesot tükk. Siin kohtame ka taas Merida hosteli laia naeratusega hiina kutti. Tundub, et ainult naeratusega jõuab edasi küll.

Kuigi on pühapäeva õhtul, teeb Dana ettepaneku õhtul taas välja minna. Teeme seda. Kõigepealt läheme ühte klubisse, kus kõigile on sissepääs tasuta, kuid naised saavad ka ühe tasuta joogi. Siis läheme teise, rannas asuvasse kohta, kuhu tänu Danale saame ka tasuta sisse, kuid kus eraldi letist on naistele kõik joogid tasuta. See olevat siin üsna levinud praktika.

Öö hilisemal tunnil, kui Dana ja Gertrud on juba lahkunud, saan tuttavaks kolme mehhiko tüdrukuga. Nad õpivad 140 000 elanikuga (Tartus elab 100 000) Cordoba linna ülikoolis magistri esimesel kursusel biokeemiat. Jalutame rannas, kus mingi hetk tuleb üks jutukas kohalik mees ja räägib, et konutab üksi siin kuuvalgel murtud südame tõttu.

Kuidagi raputame ta siiski maha. Kella 4-5 paiku teatavad tüdrukud, et kuna neil hakkab hommikul seminar, siis peaksid nad sõbra juurde magama minema. Suur on mu üllatus, kui selgub, et nad on linna tulnud autoga. Aitan siis neil kindlaks teha, kes neist on kõige kainem. See on tüdruk, kes saab külje pealt toodud sirge käega ninaotsale pihta.

Kuigi oleme minu hostelist ainult paari kvartali kaugusel, viskavad nad mu autoga ära. Vähemalt selle aja jooksul nad avariid ei tee.

Playa del Carmeni sinise kolm eri tooni

Katya ja Antonioga rannas


laupäev, 26. oktoober 2013

Video: Playa del Carmeni ööklubis


11. päev, 19. okt. Playa del Carmen – ranna- ja peolinn. Kohalikega väljas



Kurbusega lahkume saarelt ja siirdume Playa del Carmenile. Paar päeva varem panin CouchSurfing.org lehele üles teate, et kas keegi sellest linnast soovib eestlastele näidata sealset ööelu. Ja üllatus-üllatus – selline inimene leidus. Teame enne ainult nii palju, et tema nimi on Antonio Martinez (29) ja ta tähistab ühes baaris ühe sõbra sünnipäeva.

Siirdume siis kella 11-ks õhtul sinna baari, õnnitleme Carlat, joome ära paar jooki ja saame teada, et siirdutakse edasi rannas asuvasse ööklubisse Coco Maya. Kuna seal on broneeritud laud, siis sissepääs on meile tasuta, muidu on see 10 dollarit. Et kui soovime, võime ühineda. Loomulikult teeme seda.

Antonio on hariduselt ehitusinsener. Töötavad nad koos enamiku sünnipäevaliste seltskonnaga mingis suures luksuskinnisvara haldavas rahvusvahelises firmas. Üks tüüp on ka aasta aega siin elanud kanadalasest õpetaja, ühe naise kaaslane.

Kui kõnnime mööda ööklubide tänavat, siis erinevalt Eestist on kõik klubid lahtised (ilma välisseinadeta) ja kuna nad asuvad kõik kõrvuti, siis nende tümakas seguneb tänaval üheks suureks müraks. Laupäeva õhtul on inimesi palju, nii latiinosid kui gringosid.

Klubi kuhu läheme, on äärmiselt läänelik ja mängib rahvusvahelisi hitte. Kui mõnda aega tantsitud, siis siirdume vahepeal rannale istuma ja juttu ajama. Antonio on äärmiselt jutukas ja seda just inglise keeles. Selgub ka põhjus - tal on tüdruksõber Hollandist ja ta isegi soovib sinna elama minna. Mõne kuu tagant nad ikka kohtuvad, kord tuleb üks külla ja siis teine. Ühel meie seltskonna Mehhiko tüdrukul Katyal (28) on aga kutt Prantsusmaal. Kuna linnas käib palju välismaalasi, siis pole ime, et sellised kaugsuhted siin tekivad.

Adios, Isla Mujeres!

Collectivo ehk minibuss Cancunis

Playa del Carmeni ööelu

Ööklubi hõljuva lehmaga?

Rahvamassid tänaval

Antonio ja minu reisikaaslane Gertrud

Mehhiko lipp, mina ja Katya

reede, 25. oktoober 2013

10. päev, 18. okt. Isla Mujeres. Šveitsi, Belgia ja Iisraeli-vene tüdrukud



Päeval käime pool saart läbi ja näeme ka, kuidas lihtsamad inimesed elavad. Õhtul on meie hostelis täiskuupidu. Seekord mängitakse rohkem tavalist klubimuusikat, kui kohalikke rütme. Veedan õhtu kahe Šveitsi ja ühe Belgia tüdruku seltsis, kes saabusid eelmisel õhtul meiega samasse tuppa. Ilmselt nad ka seal väga hästi ei maganud, sest alguses tahtsid nad hommikul kohe ära minna, hiljem siiski mõtlesid ümber.

Melanie töötas Šveitsis mitu aastat rõivapoe juhatajana, kuid siis otsustas reisima hakata. See oli juba ca aasta tagasi ja edasi läheb ta peale lühikest pausi kodus Austraaliasse. Aline on tema õde, kes talle paariks nädalaks Mehhikosse külla tuli. Sophie on Belgia tüdruk, kes peale viit aastat Hispaanias koju tuli, siis vaatas, et ohoo, odavad piletid Mehhikosse ja nüüd juba pikemalt siin reisib ning läheb ka Kesk-Ameerikasse. Viimased paar nädalat reisisid kolm prantsusekeelset tüdrukut koos.

Mingi hetk kohtan peol ka Iisraeli venelannat Poli(na)t ja tema sõbrannat, kes ka eelmine õhtu siin olid ning kellega saan jätkata vene keele praktiseerimist. Omal ajal emigreerus ju palju venelasi Iisraeli, isegi kui nad tegelikult ei olnud juudipäritolu. Vene noori aga seljakotiga ringi reisimas ei kohta. Ka Poli ja ta sõbranna on siin lihtsalt puhkusel ning ööbivad hoopis 120 dollarit öö maksvas hotellis. Olgu mainitud, et voodikoht meie hostelis maksab 155 peesot ehk 12 dollarit.



Populaarne sõiduvahend turistide hulgas on saarel golfikäru

Kohalike majad mere ääres

Rannapromenaad

Majad on siin üsna värvilised

Täiskuupidu - belglanna Sophie ja šveitslannad Melanie ja Aline

Venelanna Poli(na)

9. päev, 17. okt. Isla Mujeres - tülikad müügimehed ja igaöine rannapidu



Päeval käime saare imeilusas rannas, ujume. Õhtul jalutame mööda rannapromenaadi ja jalutustänavat. See tänav on ääristatud stiilselt valgustatud restoranide, baaride ja suveniiripoodidega. Kui õhtul seal jalutada, siis igalt poolt hüütakse „amigo, tule sööma!“ või „tule vaata minu asju“. Nagu Araabiamaades.

Tõsi, siin hüütakse enamasti inglise keeles, Chichen Itzas aga pöörduti meie poole enamasti vene keeles. Ja seal oli neid suveniiriputkasid ikka eriti palju. Nende vene keel piirdus küll enamasti sõnadega „pole kallis“ – mis muidugi ei vastanud tõele.

Mitmetes baarides on ka õhtuti esinejad, kuid meil pole erilist huvi sinna minna, sest Poc Na hostelis, kus ööbime, on igal õhtul kell 10 oma esineja ja peale seda toimub rannapidu. Sinna tulevad ka inimesed väljastpoolt. Ja kuna meie ühistuba asub kohe ranna ääres, siis igal ööl 3-4-ni toimuvast peost mitte osa võtta on üsna raske, sest ladinapärane muusika on päris vali. Tänu suurele väsimusele ja minu puhul kõrvatroppidele (need on mul alati kaasas) esimesel ööl siiski see õnnestub.

Valisime sellise hosteli, kuna Merida hostelis kohatud paljureisinud Uus-Meremaa tüüp soovitas seda väga soojalt. Alguses meil polnud isegi plaanis sellele saarele minna, kuid see oli ilmselt reisi parim otsus. Seda, et saartel on mingi oma võlu, olen igal pool kogenud.

Isla Mujerese rand

Üks hotell saarerannal

Kohalik Veenus - aga sündinud mitte merikarbist, vaid meritähest

Päikseloojang saarerannas

Mõned ägedad suveniirid

Vähivastase võitluse päevaga seotud jumalateenistus kohalikus kirikus

Ööelu ühes kohalikus baaris koos esinejaga