Nagu eelmine päev
plaanitud, üritan varahommikul siseneda Petrasse külje peale. Hiilin ettevaatlikult
džiibiga ühe koopa juures seisvast valvurist mööda, ületan kuristiku kohal
oleva vana silla ja jõuan päris kaugele. Peale tundi aega kaljude vahel
turnimist aga sattun punkti, kus ainus edasimineku punkt nõuab väikest hüpet.
Kuid tekib küsimus, kuidas ma pärast tagasi üles saan? Taevas on tõmmanud
täiesti pilve ja tundub, et kohe hakkab sadama. Otsustan pöörata otsa ringi,
käia söömas ja siis siseneda õige sissepääsu kaudu.
Sisse mind ka
esimesel korral ei lasta, sest mul pole passi, mida on vaja, et tõestada, et
ööbin Jordaanias, mitte Iisraelis – pileti hind on sel juhul 50 EUR tavalise 90
EUR asemel. Peale mõnda aega Petra kivilinnas käimist kohtan taas hispaanlanna
Asuncioni, kes elab ja töötab Prantsusmaal. Temaga pikalt ringi jalutades saan
teada, et ta on omal ajal töötanud maailma hinnatumas juhtimiskonsultatsiooni
firmas McKinsey & Co. Ja et ta oma elu jooksul käinud enam-vähem sama paljudes
riikides kui mina, ikka backpacker-ina.
Enamuses ka samades kohtades. Ainult et tema on teinud seda aastate jooksul,
mina aga suures osas ühe reisiga. Ka talle on jätnud üsna kustumatu mulje
Brasiilia, kus ta lausa 5 korda on olnud.
Mingi hetk
otsustame minna lahku ja istun tee äärde, kus mõned kohalikud suveniirimüüjad naised
ja lapsed paja ääres süüa keedavad. Paluvad mul liituda. Ütlen, et ma võin raha
maksta. Ütlevad, et pole vaja. Söön nende saia, panen ka natuke määret peale ja
joon ülimagusat teed. Hakkame juttu ajama ja selgub, et nad on beduiinid ehk
rändkarjakasvatajad. Elavad kuskil lähedal oma laagris.
Ühel vanemal
tüdrukul on isegi iPhone (selgub, et ta on abielus oma mehe teise naisena),
kuid ülejäänud on minu MP3-mängijast ja fotokast väga huvitatud ja kasutavad
neid kordamööda. Ema aga proovib minu päiksekreemi. Mina aga samal ajal istun
nende müügileti taha ja hüüan inglise keeles samu lauseid millega nemad
möödujaid püüavad: „Kõik maksab ainult 1 dinaar! Ma annan sulle väga hea hinna!
Happy hour!“ Enamus mööduvaid turisti
reageerib sellele naeruga, mõni ka uurib, et kuidas ma siia sattusin.
Hiljem läheb ka mööda
ka Asuncion, kes teeb meist leti ääres ka paar pilti. Veel hiljem pakitakse
asjad kokku ja hakatakse kodu poole minema. Kuna mind mitu korda on nende
laagrisse kutsutud, siis lõpuks otsustan korra sinna minna, kuna see ei pidavat
kaugel olema. Üks tüdruk lubab mulle teed näidata. Väiksed tüdrukud teevad
suitsu. Temaga juttu ajades saan teada, et ta koolis ei käi. Nende 7-st
õest-vennast käivad koolis ainult 2.
Kui oleme juba
kolmveerand tundi kõndinud ja tüdruk on vahepeal mul palunud tema 20 dollarit
eurodeks vahetada (segase põhjendusega), küsib ta mult üsna otse raha – ütleb,
et ma andku 20 EUR ja ta võib natuke tagasi anda. Lõpuks ütlen talle üsna
karmilt, et minult mingit raha pole mõtet loota.
Tüdruk hakkab
pea-aegu nutma, istub tee äärde maha ja hakkab kogu tee jooksul enda tehtud fotosid
kustutama. Ma ütlen, et lase käia. Kui ta oma fotod ära on kustutanud, tahab ta
kustutada ka minust koos tema pere liikmetega tehtud pilte, kuid siis võtan
talt fotoka ära. Tean, kus me enam-vähem oleme ja asun kõmpima maantee poole,
et sealt minna tagasi oma linna.
Tee peal õnnestub
mul hääletada ühe takso peale, kus on juba 3 kohalikku meest, kes üsna lõbusas
tujus. Ütlen, et mul pole enam kohalikku raha (viimase eest ostsin Petras taldriku),
kuid saan linnas automaadist välja võtta. Öeldakse inglise keeles, et raha pole
probleem. Üks neist räägib ka natuke vene keelt, saan aru, et ta on vähemalt
mingis osas armeenlane. Taksojuht aga oskab inglise keeles öelda ainult „Welcome
to Jordania!“ ja kui teised on maha pandud, siis vastab ta sellega igale minu
lausele. Siiski õnnestub mul ilusti hostelisse jõuda.
 |
| Selliseid kivisse uuristatud treppe ja radu mööda otsisin hommikul salasissepääsu kaljulinna |
 |
| Ainsad olendid, keda hommikusel seiklusel kohtasin, olid kitsed |
 |
| Petra kivilinna üks väike osa |
 |
| Kameeleon |
 |
| Kive müüsid lisaks lastele ka täiskasvanud. Üks kivi maksis 1 EUR |
 |
| Beduiinipere, kellega tuttavaks sain. Vanaema, ema, tädi, lapsed |
 |
| Mina aitamas beduiine kauba müümisel. Mul siiski midagi maha müüa ei õnnestunud |
 |
| Peale kohaliku tüdruku poolt telklaagri näitamise eest raha küsimist kõmpisin tagasi kodulinna |
 |
| Mõni hetk enne kui kohalik takso mu tee äärest peale korjas |
 |
| Hostelis mängisid õhtul mõned kohalikud. Antud pill on oud (sarnane pill oli olemas juba 5000 aastat tagasi) |
 |
| Korea tüüpi õpetati turbanit siduma ja loomulikult küsiti pärast selle eest ka raha |
