224.päev, 30. mai. Malawisse. Kuidas osta ära piirivalvureid?

Ärkan hommikul „prussakamotellis“. Kohe ukse ees pulbitseb turg. Ostan oma viimase 2000 kwatcha (5 krooni) eest friikaid. Bussijaamast juhatatakse mind ühistakso peale, mis läheb piirile. Lepin kokku, et maksan 3 USA dollarit, kuigi teised sõitjad maksavad 4 dollariga võrdse summa. Tagaistmele mahutatakse koos minuga 4 inimest.

Jõuan piirile. Malawi viisat mul ei ole. Eelnevalt olen lugenud, et väikse läbiräägitava tasu eest antakse piirilt tõend, millega saab mõne päeva jooksul viisa osta Malawi pealinnast Lilongwest. Lusakas oleks viisa maksnud 150 dollarit, Lilongwes maksab ta 70.

Hakkan passikontrollis seletama, et tahan mingisugust ajutist tõendit. Öeldakse, et enam see ei kehti ja näidatakse mingile paberile seina peal. Ütlen, et see paber tundub väga vana, mina lugesin alles hiljuti. Eitavad. Ütlevad, et ma mingu tagasi Lusakasse.

Siis ütlen võlusõnad, et äkki ikkagi kuidagi annab kokkuleppele jõuda. Kutsutakse tagatuppa. Üritatakse mind suunata: „Noh, oletame, et sa tahtsid Lusakast viisat osta, aga need olid otsas ja sulle anti mingi tõend. Et me saame teha nii, et 100 dollariga saad viisa.“ Olen hetke segaduses, et kas nad sellega toovad mulle juba viisa ära. Ei. Praegu maksan 30 dollarit ja siis Lilongwest ostan viisa.

Seda ootasingi. Siis ütlen, et jätame korra selle teema kõrvale, mul on neile väiksed kingitused. Mis kuidagi seda ei mõjuta. Ja võtan kotist välja 2 väikest alkoholipudelikest, mida just selliseks puhuks olen Eestist saadik kaasa tassinud. Üks on Viru Valge ja teine mingi Läti naps. Kolmas oli Vana Tallinn, aga see sai kingitud võõrustajatele-füüsikutele Bariloches Argentiinas. Küsivad, et millega neid segada, kas Coca-Colaga. Ütlen, et võib küll.

Lähen tagasi eelneva teema juurde, ütlen, et kas 10 dollariga poleks võimalik. Mees: „$20 ja teeme ära.“ Mina: „Ma tõesti saan anda ainult $15.“ Mis vastab tõele selles osas, et siis jääb mul täpselt $70 Malawi viisa jaoks. Kuid Tansaania viisa jaoks pean niikuinii $50 juurde vahetama. Igatahes jääb ta $15-ga natuke vastumeelselt nõusse. 

Ankeet otsitakse välja, paber tehakse valmis. Öeldakse, et ma mingil juhul ei räägiks, et selle piirilt sain. Ja lastakse minna. Lootsin, et "korruptsioonipudelitega" pääsen altkäemaksust sootuks, kuid säästan lihtsalt $15 (180 kr). Kas selle nimel tasus nii kaua neid kaasas tassida? Kes teab.

Vahetan 20 EUROt Malawi rahaks ja sõidan kahe minibussiga Lilongwesse. Esmamulje Malawi pealinnast on, et see on väga roheline ja hajutatud. Meenutab mulle Espood Soomes, kus ei saagi aru, et oled linnas, sest puud on nii tihedalt, et varjavad kõik majad. Hea uudis on ka, et pealinnas saan korraliku toa 90 krooniga, minibuss bussijaamast vanalinna on üldse ainult 4,5 krooni. Oletan, et osaliselt on elu odavam tänu kuu tagasi toimunud devalveerimisele.  

Kiri piiripuntki seinal, mille järgi mind üle piiri poleks tohtinud lasta

Malawi pealinn Lilongwe. Jõgi kahe linnaosa vahel