Hommikul olen
teel randa, kui minuga liitub samal teel jalutanud tüdruk Hiinast, Shanghaist.
Mõtlen, et näe, Hiinas kohapeal ei õnnestunudki eriti kohalikega suhelda,
vähemalt siin on võimalus. Rannas meil muidugi rahulikult olla ei lasta, terve
kari kohalikke lapsi tuleb ligi. Tundub, et Yinuo (nii on hiinlanna nimi,
hääldab seda kui lihtsalt „inu“, 28) sellest ei heitu. Võtab hoopis välja oma
hiiglasliku profifotoka ja hakkab pilte klõpsima.
Eelmisel päeval
kuuldut meeles pidades jälgin kohalikke noori mehi ja naisi, kes rannavees
hullavad. Ja rannal viina rüüpavad. Yinuo räägib, et kui ta koju tagasi läheks,
hakkaksid vanemad kohe teda kellegagi paari panema. Sellises vanuses üksi olla
pole nende kultuuris tavaline.
Mingi hetk
leiavad mind rannalt kaks kunstnik-rastat, kes oma teeäärsest poehütist mind
juba mitu korda üritanud veenda midagi ostma või tellima. Olen maininud, et
ainus asi, mida ma vajan, on Malawi kirja ja piltidega puutaldrik. Kuid siis
olen jalga lasknud.
Nüüd pole mul
kuskile põgeneda. Sellise taldriku valmis tegemise eest lepivad nad peale
kauplemist 2000 kohalikuga (alla 6 EURO). Sealsamas rannal joonistan neile taldriku
kavandi. Ettemaksu 50% maksan hiljem nende putkas ja saan vastu garantiiks ka
ühe taiese. „Taldrik saab valmis homme.“
Kui jõuan õhtul
„Traditsioonilisse restorani“, siis on seal inglased Peter ja Alice (25), keda
olen seal juba korra kohanud. Selgub, et Lucy on läinud hostelisse mind otsima. Saan
Lucy kätte ja õhtusöök 5-le võib alata. 5. on Yinuo, kelle kutsusin ka kaasa.
Nii tähistame Lucy sünnipäeva.
Ameeriklanna Gina tegemas ühele kanadalannale henna-maalingut |
Vabatahtlike nädalavahetus saab läbi ja nad peavad tagasi oma küladesse sõitma |
Butterfly Lodge'i rand |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar