Kuna minibussid lähevad alles
õhtul, siis laenan Thomasilt ratta. Sõidan Tribal Textiles’isse, rikastele eurooplastele kalleid tekstiilitooteid valmistavasse vabrikusse, mis asub umbes
20 km kaugusel. Tee (asfalt) läheb tiheda võsa vahelt. Kohati on see tee ääres
ära põletatud, kuid vahepeal on see nii tihedalt tee vastas, et sõitma peab tee
keskel.
See võsa on vägagi elu täis, kogu
aeg on kuulda sealt mingeid sisinaid ja sahistamist. Vahepeal ronivad kaks varaani
sealt välja. Võsa vaheldub küladega, kust lapsed koguaeg hüüavad „How are you?“
või „Mzungu!“ Viimane tähendab „valget meest“. Ka täiskasvanud, kes teel
kõnnivad, teretavad öeldes: „How are you?“
Kui vabrikusse kohale jõuan, on
parasjagu lõunapaus. Mind juhatatakse vabriku poodi, kus seltskond valgeid just
istuvad ja juttu ajavad. Nagu selgub, on nemad need, kes kohta juhivad. Toodang
on tõesti väga muljetavaldav ja erinevates tubades uhkelt presenteeritud. Kuid
täiesti üle minu eelarve hindadega.
Peale lõunat teeb üks töötaja mulle
ka vabrikus tuuri. Valmistamisviis on väga lihtne, riidele maalitakse eri
värvidega elevandid ja muud asjad, siis värv kuivatatakse ja riie õmmeldakse
kokku padjapüürideks, diivanikateteks, seinatekkideks ja muuks sarnaseks. Ühes
kohas ripub ka terve kohalikule Mfuwe küla jalgpallimeeskonnale tehtud mänguvorm.
Väntan tagasi, kuid avastan, et
mind on tabanud rahakriis. Tahan enam mitte Sambia raha vahetada ja seega söön
lõunaks ainult friikartuleid. Jah, olen avastanud, et ühes kohas külas tehakse
ka friikaid, mis maksavad 2500 ports (6 krooni). Friikate kõrvale saad 8000 (20
kr) maksva sardelli, mis ühe korra proovides mu kõhule hästi ei mõjunud. Tasuta
saad alati kaasa hulgi friteeritud väiksed vaaraosipelgad, kellest ka natuke
valku saab.
Minibussijuhid veidi võitlevad
minu pärast, kuid 7 läheb sõit Chipatasse lahti. Mitte päris täis bussiga. Hirmsa
tempoga. Üks minibuss on startinud enne meid ja ta korjab esimese tee ääres
oleva reisija peale. Kuid siis kihutab meie minibuss tast mööda ja korjab üles
kõik järgmised. Selle pärast oligi öösel kahtlasel teel niimoodi kiirustada
vaja. Kui asustus hõredaks läheb, lõppeb ka kimamine.
Chipatas üks naine mu kõrval
ootab ja ma ei saa välja. Taksojuhid on juba valmis ja üks hüüab mulle: „Mis sa
passid? Takso ootab!“ Mõistagi seda taksot ma ei võta. Ütlen seekord teise
koha, millest lugesin netis ja mille silti nägin ka eelmine kord kuskil: „Chipata
motell“. Mul on alles ainult 50 000 (120 kr), seega eelmise korra
100 000 kohta ma enam minna ei saa.
Sõidame taas linna äärde. Selgub,
et „Chipata motell“ on luksuslaager/hotell ja 50 000-ga seal kohta ei ole.
Taksojuht mõistab mu olukorda, ütleb, et ta teab sobivat kohta ja sõidame
tagasi bussijaama. Esimene odav koht on täis. Siis ta käib kuskil bussijaama
taga olevas kahtlases tänavas, tuleb tagasi ja mööda kitsast tänavat sõidab
mingi kahtlase koha ette.
Kui toa kätte
saan, ristin selle koha mõttes „prussakamotelliks“. Siiski paar-kolm prussakat
mind ei heiduta ja väsinuna heidan voodisse magama. Vähemalt linade vahel siin kedagi
ei ela.
 |
| Mfuwe öömaja omanik ja tema noorem poeg |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar