204.päev, 10. mai. Lõuna-Ameerika kokkuvõte

Lõuna-Ameerika turneel läbisime koos Annaga maad mööda veelgi rohkem kui Aasias – 9300 km pluss lennates veel 2500. Koos Brasiiliaga läbisin mina maad mööda 10 000 km ja lennates 6000. Ehk kokku 16 000 km – suur manner. Muide, Anna reisi kogupikkus oli 56 000 km (17 000 maad mööda ja 39 000 lennates). Mina olen praeguseks läbinud juba müstilised 60 000 km.

Koos läbisime taas ca 20 linna, mina käisin Brasiilias lisaks veel 4-s. Üllatus-üllatus, aga ka Lõuna-Ameerikas ei varastatud meilt mitte midagi ega röövitud mitte kuskil. Isegi ei petetud. Tõsi, minu Boliivia turult ostetud päikseprillidega karp läks seljakotist salapärasel kombel kaduma, aga võimalik, et ta jäi lihtsalt Oruro hotellitoa põrandale. Ja Atacama liiv kustutas eelmise fotoka eluküünla.

Lõuna-Ameerika kõrghetked:

Eluks ajaks meeldejääv matk – Fitz Roy mäekuru ja liustikud El Chaltenis Argentiinas

Parim looduspargielamus – lahe giid+tuur+nukrad mäed karges kliimas = Torres del Paine Tšiilis

Maaväliseim koht – Valle de la Luna Atacama kõrbes, San Pedro lähistel, Tšiilis

Müstilisem vaatamisväärsus – Machu Picchu varemed Peruus hommikul udulooris

Ahhetama panija – Perito Moreno sinine liustikumüür El Calafate lähistel, Argentiinas

Maalähedaseim elu – Isla del Soli põhjapoolses külakeses Boliivias

Parim ööbimine - füüsikute Leandro ja Nadimi juures Bariloches, Argentiinas

Toiduelamus – forell (sidruniga) Isla del Soli saarel Boliivias

Joogielamus (alkohol) – pisco sour Cuzcos, Peruus

Parim hinna-kvaliteedi suhe – Argentiina punased veinid

Kohalikud, kellega üritan ka tulevikus kontakti hoida:

Nano Basadoni - Buenos Aires, Argentiina

Julia Mendoza - kohtusime Bariloches, Argentiinas, nüüd elab ka Buenos Aireses

Wladimir Caro - Valparaiso, Tšiili

Huvitavaim kaasreisiline – Krišna-Alina Rio de Janeiros, Brasiilias

Ilusaim linn – Cuzco Peruus

Ägedaim suurlinn – Rio de Janeiro Brasiilias

Huvitaivaim bussisõit – Mendozast Santiagosse risti üle Andide

Üksildaseim teekond – El Chaltenist Barilochesse

Kannatusterohkeim sõit, mis oli siiski seda väärt – Uyuni 3-päevane kõrbetuur Boliivias(kõrgusehaigus, olematud teed)

Füüsilise märgi jätsid minu peale – vooditäid Copiapó odavas öömajas Tšiilis

Ilusaim pilt: taaskord Sinu valida – loosin saatjate hulgast võitja, kes saab taas Aafrika suveniiri. Lisa kommentaarina / saada e-kiri! Tähtaeg: 30.06.2012!

Pilt: Aasia parim

 

Jinghong, Hiina

Aasia pildimängu võitis loosi tahtel Fred ja siin on tema lemmikiplt. Palju õnne, Fred!

203.päev, 9. mai. Sambia tervitab. Esimene kogemus Sambia toiduga

Esimene lend kestab 8 tundi ja teine 2 tundi. Lisaks keeran juba LAV-is kell 5 tundi edasi, seega vahe Eestiga väheneb ühele tunnile. Lennukis juhtub kord selline asi, tahan WC-st tagasi tulles minna läbi tühja rea, kust enne tulin, kuid ei saa mööda. Alguses ei saa aru, mis ees on. Selgub, et vahepeal on sinna magama heitnud must mees mustades riietes. Pimedas polnud näha.

Lennuk maandub Lusakas, mind tervitab kiri „Zambia – no. 1 country in Africa“. Milles see number üks olemine seisneb, jääbki selgusetuks. Kuna mul jäid Brasiilia reaalid USA dollariteks vahetamata, siis olen juba valmis jamaks viisa ostmisel. Nimelt aktsepteeritakse paljudes Aafrika riikides viisa ostmisel ainult USA dollareid, mitte eurosid. Ka Brasiilia viisa tegemisel pidin dollarites maksma. Ja jama tulebki. 

Õnneks lastakse mul immigratsioonist ajutiselt mööda minna, automaadist kohalikku raha võtta ja see USA dollariteks vahetada. Nagu rahavahetuses selgitatakse, EUROde dollariteks vahetamisel peaksin maksma 10 USA dollarit lisatasu. Ka LAVi lennujaamas oleksin pidanud rahavahetuses rohkem EUROsid välja käima, kui dollareid tagasi oleks saanud. Kuigi õige kurss on teistpidi. Tund hiljem saan oma viisa kätte.

Võtan takso ja sõidan hostelisse. Taksojuht on jutukas. Kui ütlen, et siin on päris palju uhkeid autosid, siis ütleb ta, et „jah, meil on siin palju rikkaid tänu kaevandustele“. Nad kaevandavad siin vaske. Seetõttu pole elu väga odav – takso hinda küll kauplen alla, aga ikkagi on see üle 300 krooni. Oleks rohkem kaubelnud, aga mulle tundus, et oma pudi-inglise keeles ütles ta 100 000 kwachat (pigem peale 2 küsimist loobusin aru saamast) ehk 240 krooni. Maksmisel selgub, et ikkagi 130 000 kwachat.

Õhtul istun elutoas laptopi taga. Tuleb üks kohalik ja rõõmustab, et kuidas mustad ja valged ikka sõpruses koos elavad. Mis mõttes? Ta selgitab: sest ma ei peidagi, et mul läppar on. Aitäh. Kohe tunnen ennast vähem turvaliselt. Aga kuna niikuinii mitte kasutades annan arvuti administraatorile hoiule, siis pole hullu.

Söön esimest korda Sambia toitu. Kätega. Ka Etioopias, kus eelmisel aastal käisin, söödi kätega. 3 nädala jooksul vähemalt mul kordagi kõht korrast ära ei olnud, kuna pesime Mardiga alati enne hoolega käsi (enamasti geeliga). Siin tuuakse söögiga koos lauale kätepesuks veekauss (seepi peab eraldi küsima). Ma eelistan oma desinfitseerivat kätegeeli.

Põhitoiduks siin on nshima, selline valge mass (meenutab martsipani), mis on tehtud maisist. Maisi maitset õnneks eriti tunda pole, tegelikult on ta üsna maitsetu. Kõrvale antakse midagi vetikate sarnast (nagu Anna „morning glory“ Laoses) ja lihaleen, millesse nshima kasta. Ning kuna tellisin muna nshima, siis ka muna. Kõrval sööv must mees sööb kala nshima-t ja tal on konkreetsel terve suur kala. Tema õpetab mind ka õigesti nshima-t sööma.

Vaatan Argentiina filmi lühilugudega Patagooniast „Historias Minimas“. See tekitab väikse Argentiina-nostalgia. Kus inimesed olid kõik väga valged. Filmitegelased sõidavad samu teid pidi, mis minagi sõitsin. Ümbritsetud erkkollastest tühermaadest, mida minagi nägin.

Magan hosteli ühistoas toatäie norskavate mustadega. Etioopias ma dorm-is ei ööbinud. Natuke kõhe ikka on algul, aga lõpuks jään magama.

Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik - lennuki aknast maandumisel

Suveniirid Johannesburgi lennujaamas

Nshima on need valged pätsid taustal. Liha taldrikul kuulub pühvlile

202.päev, 8. mai. Sekeldused Brasiiliast lahkumisel

Enne lendu Sambiasse pean hankima juurde tablette malaaria profülaktika jaoks. Lähen apteeki. Vajalikud tabletid leitakse küll üles, kuid neid saab ainult retspetiga. Apteegitädi juhtnööride järgi õnnestub mul teisel korral polikliinik üles leida. Saan arsti vastuvõtule, mille eest mingit raha ei taheta. Arst kirjutab retsepti. Lähen apteeki. Selgub, et retsept on ainult 20-le tabletile. Üritasin küll arstile selgeks teha, et mul on vaja 90, aga ega ta minu hispaania ja inglise keelest eriti aru ei saanud. Igatahes, saan kaks 15-st pakki, seega 30. Õnneks unustatakse apteegis retsept ära võtta. Seega lähen järgmisesse apteeki ja saan 20-se paki juurde. Kokku 50 – pole paha.

Kell 2 hakkan liikuma lennujaama. Metroo ja bussiga. Jõuan kohale juba 2,5 tundi enne lendu, mis väljub kell 6. Jalutan check-in-i. Seekord lendan South-African Airways´iga. Mis on muide üsna kõrgetasemeline lennufirma. Küsitakse, et kas mul edasipilet on olemas. Ei ole. Neiu kutsub oma ülemuse. Mulle tehakse selgeks, et kui plaanin lennata Sambiasse, sealt edasi sõita Malawisse ja Tansaaniasse, siis peavad mul olema Malawi ja Tansaania viisad ning bussipiletid ja lennupilet Tansaaniast tagasi koju. Et reeglid ei luba mind lennukile lasta. Boss veel ütleb sellise lause: „Teil Euroopas võib nii olla, et lihtsalt lähed ja reisid ringi, aga mujal maailmas asjad nii ei käi!“

See on mulle üllatuseks, et Sambia edasipiletit nõuab. Küsin, kus on internet. Lähen üles. Esimene krediitkaardi makse jookseb arvutis kokku. Ootan natuke, siis hakkan juba uuesti ostma, kuni lõpuks e-kiri piletiga Lusakast Londonisse mu postkasti potsatab. Jah, Lusakast, sest siis mul praegu Malawi ja Tansaania jaoks pabereid vaja ei ole. Prindin selle välja. Interneti ja printimise arve tuleb 21 reaali (130 krooni). Müstiline. Lähen alla, mu edasipilet sobib ja saan check-in-i tehtud. Lennuni on veidi üle tunni.

Peale turvaväravatest läbi minemist selgub, et ainus rahavahetus seal on kinni, mistõttu jääb mulle kätte (ilmselt Eestini) 100 reaali. Saan ilusti lennuki peale, kus on ilusti igaühel isiklikud telekad (mis ma ütlesin South African Airways-i kohta). Lõuna-Aafrika Vabariigis pean lennukit vahetama. Algne plaan nägi ette ka Lõuna-Aafrika Vabariigi külastamist. Mitu inimest, keda reisil jooksul kohasin, ütles, et see on turistile kõige ohtlikum riik Aafrikas. Internet näitas, et Johannesburg, kuhu enamus lende läheb, on kõige ohtlikum linn maailmas. Arvan, et LAVi raske ajalugu (apartheid) tekitab ka praegu pingeid sealsete mustade ja valgete vahel. Seega otsustasin otse Sambiasse lennata. Botswana sai ka vahele jäetud, kuna teemanti kaevandused on teinud  selle riigi väga rikkaks (loe: kalliks). Ega ka LAV oleks olnud minu jaoks liiga kallis.

201.päev, 7. mai. Sao Paulo. Brasiilia hullud valitsejad

Lahkun hommikul Ilha Grandelt, et sõita bussiga Sao Paulosse. Sõidan 8 tundi, mis Brasiilia mõistes on väike vahemaa. Sest Brasiilia on suur. Tõeliselt suur. Pool kogu Lõuna-Ameerika mandrist. 8,5 miljonit ruutkilomeetrit. Eesti pindala on 50 000 ruutkilomeetrit, seega Brasiilia on 170 korda suurem. Umbes USA suurune. Kuidas väike Portugal omale nii võimsa koloonia sai? Põhiliselt tänu portugallaste salkadele, kes džunglis indiaanlasi suhkruroo istandustes tööle panemiseks püüdsid. Ja jõudsid väga sügavale Amazonase vihmametsa, mis õnneks siiani suurt osa Brasiiliast katab.

Sao Paulos metrooga sõites vaatan mööduvat pilvelõhkujate džunglit. Sellist pole ma veel üheski linnas, kus seni olen käinud, näinud. Peale pikka päeva jõuan 8-ks Andrea soovitatud hostelisse. Tegu on tõesti luks-kohaga, isegi bassein on olemas.

Sao Paulo on Brasiilia suurim linn, 11 miljoni elanikuga. Rio de Janeiros elab ainult 6 miljonit. Aga kumbki pole pealinn. Pealinn on hoopis 2 miljoni elanikuga Brasilia sai selleks 1960. aastal. 1956 valitud president lubas valimistel uue pealinna ehitada (moto oli „50 aastat arengut 5 aastaga“) ja seda ka 4 aastaga tegi. Rajas tõelise arhitektuuripärli, tulevikulinna. Ja laostas Brasiilia rahaliselt.

Sellised imelikud valitsejad brasiillastele meeldivad. Näiteks 1822 Brasiilia iseseisvus nii, et Portugali kuningas jättis oma poja asevalitsejaks ja see kuulutas välja iseseisva riigi. Kuid valitsemine teda väga ei huvitanud, hoopis ringi reisimine ja sohilaste tegemine.

1889 muutus Brasiilia vabariigiks, mida juhtisid erinevad sõjaväe toetatud režiimid. Nt. Getulio Vargas, kes 1930. aasta riigipöördega võimule sai, oli algul populist, siis fašist, siis vahepeal 1945 kõrvaldati võimult, 1950 tuli tagasi ning 1954 kui rahvas jälle mässas, lasi ennast maha. Alles 1988 lõppes viimane 20-aastane sõjaväe diktatuur, mille ajal majandus küll kasvas kõvasti, aga ka tekkisid getod suurte linnade juurde. Ka viimased 20 aastat on Brasiilia poliitikud pigem paistnud silma korruptsiooniga, kuid majandus siiski kasvab.

199.päev, 5. mai. Ilha Grande grillpidu

Lesin võrkkiiges ja päevitan. Kuna mu toit on otsa lõppemas, siis käin taas all külas toitu ostmas. Sinna pääsemiseks tuleb minna rannal läbi või hüpata üle ühe väikse jõe. Viimased 2 korda olen edukalt hüpanud, kuid seekord plärtsatasin ühe jalaga sisse, nii et pritsin püksid märjaks. Kiirustan metsa varju, et keegi ei näeks.

Õhtul teeme koos Dino kahe saareelanikust sõbra ja välismaalaste seltskonnaga Brasiilia stiilis grillpeo. Saab kõvasti liha ja vorste. Grill-liha armastavad nad teha half-cooked ehk seest verisena. Aga maitseb.

Dino läheb oma sõpradega lõkke äärde juttu ajama, kuid ka George, Andrea ja Manuel on meeldiv seltskond. Kõik nad teavad väga palju igasugu huvitavaid fakte. Näiteks olen mina ainus, kes ei tea, et kuigi vitamiinid on miljardi-dollari ära, siis on nad tegelikult kasutud. Sest kui inimese organism suudab omistada puuviljade sees olevaid vitamiine, sest nad on teiste ainetega seotud, siis puhtaid vitamiine organism praktiliselt ei omasta. Raha raiskamine.

Meie tagaaias oli selline elukas

Dino oma majas askeldamas

Video: Proff liukose peal

197.päev, 3. mai. Dino lugu. Manueli tähelend

Lesin päev läbi võrkkiiges. Käin ainult all külas sööki ostmas ning teen õhtul süüa. Kuna olen ainuke, kes süüa teeb siin, siis Dino hakkab viskama nalja „Leo, a very good cook“!

Õhtul räägib Dino oma elust. Selgub, et ta on juba 49, abielus ja tal on üks laps. Kuid need elavad Saksamaal. Oma sakslasest naist kohtas ta džunglis, kui oli talle giidiks. Peale abiellumist kolis ta Saksamaale, tegi seal erinevaid lihtsamaid töid. Ja avastas, et selline elu ei sobi talle. Tuli Brasiiliasse tagasi, hakkas taas giidiks ning ehitas Ilha Grandele selle maja. Alguses elas poeg ka seal, kuid kui ta sai 10-aastaseks, siis otsustasid nad, et Saksamaal saab ta parema hariduse. Nüüd üritab ta pool aastast Saksamaal elada, kuid see väga hästi ei õnnestu. Praegu oleks ta Saksamaal, kui hosteli teenijanna Natalja (täiesti brasiillane) poleks ta passi pesumasinasse pannud.

Ka Manuel jutustab oma loo. Lõpetanud ärikorralduse ja õppinud ka USAs, töötas ta viimased 3 aastat rahvusvaheliselt nr. 2 suurimas juhtimisnõustamise firmas (1. on McKinsey). Nõustavad nad suurkorporatsioonide juhte (nt Coca-Cola), et kuidas mingeid probleeme nende firmades lahendada. Tööle saada sinna oli väga raske. 50-st tippülikooli lõpetanud noorest valitakse 1. Nagu ta ütleb, olid kõik ta kolleegid geeniused. Erinevatelt aladelt – filosoofid, IT-spetsid, insenerid. George küsib, et palju ta palga sai siis. Vastab, et kohe alguses sai 8000 EUR kuus pluss erameditsiin ja muud hüved. Šveitsi keskmine palk on 5000 EUR. 3 aasta pärast oleks ta teeninud 20 000 EUR kuus.

Ainult et ta otsustas lahkuda. Kuna tööd oli kogu aeg nii palju, siis iga päev töötas ta hommikul kaheksast kuni 2-ni öösel välja. Tihti töötati meeskondades, nii et ta ei saanud ka „ei“ öelda. Oma tüdrukut, sõpru nägi ainult nädalavahetusel. Isegi lisanädal puhkust ei hüvitanud seda. Seega tuli ta kuu tagasi töölt ära ja nüüd naudib elu. Hetkel reisib ainult Argentiinas ja Brasiilias. Edasi tahab ka teisi riike külastada, kuid mingit plaani tal ei ole. Nagu ta ise ütleb, oma tuleviku pärast ta ei muretse.

196.päev, 2. mai. Ilha Grande saar. Džungligiid, tige jaaguar ja ususekt

Sõidame George´i ja Andrea´ga Ihla Grande saarele. See on sarnane saar Isla del Soliga, kus pole ei autosid ega pangaautomaate. Ainult, et asub troopikas, ehk on kaetud vihmametsaga. Mitte päris nii metsiku ja tihedaga nagu Malaisia rahvuspark, aga džungliks ehk ikkagi võib seda nimetada. Algselt mul sinna plaanis minna ei olnud, kuid kuna George ja Andrea plaanisid sinna minna, siis otsustasin kaasa minna. Peagi oli vaja sõita ainult 2 tundi bussiga ja siis 1,5 tundi laevaga.

Maabume saarel ja läheme sadamakülas asuvasse hostelisse, mille välja valisime, kuid ei broneerinud. Kõik kohad on täis. Soovitatakse vaadata kõrval asuvasse hostelisse. Ka see on täis. Kuid seal on üks naljakas kohalik tüüp, kes kutsub meid oma metsa sees asuvasse pousada´sse (sama, mis mujal maailmas Bed&Breakfast). Ütleb, et see koht on ka Lonely Planet-i reisijuhis. Kontrollime, ongi.

Peale 20 minutit pimeda metsa vahel vihma käes mäkke ronimist sattumegi Jungle Lodge´i. Kahekorruselisse kenasse majakesse, mis on ümbritsetud võrkkiikede ja metsaga. Meiega tuleb veel üks punapäine tüüp, keda nägin ka Paraty33-s. Selgub, et ta nimi on Manuel (29) ja ta on pärit Šveitsist. Ja ta on Eestis käinud, aastaid tagasi oli paar nädalat oma Šveitsi korporatsiooniga külas Tartu korporatsioonil nimega Arminia Dorpatensis. Meid pannakse ühte kahe voodiga tuppa.

Tellime õhtusöögi – meie spagetid 15 reaali (100 kr) eest, George prae 25 reaali (160 kr) eest. Kuna hind on nii soolane ja mulle öeldakse, et toidupood on ka olemas, siis järgmistel päevadel otsustan ise süüa teha.

Selgub, et koha omanik Dino on ühtlasi giid sügaval Brasiilia sisemaal asuvas Pantanalis, tõeliselt ürgses vihmametsas. Tal on džunglist nii palju rääkida ja pilte näidata, et mõtlen „juba ainuüksi tema pärast tasus üles ronida küll“. Ta räägib loo, kuidas ta ükskord Pantanalis jahtis metssiga, kui äkki tuli tema poole tige jaaguar. Ta lasi esimese lasu otse pähe, kuid väike 22-e mm kaliibriga relv ainult pani jaaguari kiunuma. Seejärel laadis ta mõne väga pingelise hetke jooksul vintpüssi uuesti ja tulistas silma. Lõi matšeetega maha jaaguari pea ja käpa. Ta näitab meile küüniseid, mis ta endale alles jättis. Peast tehti topis.

Hiljem räägib šveitslane Manuel ühe loo. Sellest, kuidas ta nädal tagasi tuli Pantanalist ja ühes linnas sattus mingi kristliku sekti riitusele. Muide, Pantanalis oli tema giidiks sama Dino ja siin 2000 km eemal kohtusid nad praamis täiesti juhuslikult. Ka tema tahtis tegelikult teise hostelisse minna. Igatahes, oli ta olnud McDonald´s-is ja ühed kohalikud aitasid teda oma inglise keelega. Ja seejärel kutsusid kaasa sünnipäevale. Ta läks. Kohapeal selgus, et tegu on kristliku sektiga. Tund aega mängiti kitarri, räägiti lugusid ja seejärel langesid kõik transsi. Pobisesid omaette, nutsid, tegid imelikke asju. Ja siis muutusid taas normaalseks. Tänasid võõrustajaid ning läksid ära. Ja viisid ka tema öömajja. 

Veel viimane pilk Paraty rannale

Video: Sõõrikuärikas

Video: Ahvikari

195.päev, 1. mai. Liukose peal. Makaakide rünnak

Käime George´i ja Andrea´ga liulaskmise kose ääres ja peal. George läheb päris hoogu ja järgmine päev suudab vaevu istuda. Kui Lonely Planet soovitab kindlasti istudes alla lasta, sest muidu võib kaela murda, siis kohalikud profid lasevad alla jalgade peal ning teevad isegi alla laskmise ajal piruette. Kivid muudab nii libedaks nende peal kasvav sammal, mida vesi pidevalt niisutab.

Seejärel käime kindlusemäel. Lähedal oleva kalju juures on kiri „Tähelepanu! Kukkumise oht. Suur austritega õnnetuste hulk.“. Alla minnes saame aru, et vees ongi kalju külge klammerdunud austrid. Ilmselt nende peale astudes võib jalga vigastada küll.

Läheme tagasi üles, kus näeme puude peal paari makaaki. Teiste soovitusel võtan välja oma viimase banaani. Kohale tuleb terve hulk makaake ja nad lähevad täiesti hulluks. Alguses proovin banaanitükki neile visata, kuid üks saab pihta ja  nad hakkavad minu peale tigedalt häälitsema. Siis hirmutan neid natuke eemale ja pistan banaani tükkhaaval puutüvesse. Kui banaan söödud ja koored ka minema tassitud, meelitame ja toidame neid veel küpsistega. Need muidugi neid nii ei eruta kui banaan. George teeb oma kalli kaameraga neist paarsada pilti, mida hiljem hostel tahab ka oma kodulehele panna.

Linna peal 1. mai tähistamist töölisteparaadidega, nagu Lõuna-Ameerikas kombeks, näha ei ole. Näen ainult mingeid jalgpannifänne, kes valju muusika saatel ilmselt tähistavad oma meeskonna võitu. 

194.päev, 30. aprill. Cachaca joomine George`i ja Andreaga. 3. õhtu väljas

Kui Eestis on volbriöö, siis siin sajab päev läbi. Sügis ikkagi. Saan tuttavaks George´i (24) ja Andrea´ga (22) USA-st. George´i vanemad rändasid Poolast USAsse alles 30 aastat tagasi ja ta esimene keel on poola keel. USAs peavad nad farmi, tema aga õppis ehitusinseneriks ja alustas just enne reisi öötamist. Ta ise plaanib kuhugile mujale riiki elama asuda, et perekonda ikka võimalikult laialt igale poole ümber maailma levitada. 

Andrea on tema tüdruk, kes õpib vahetusüliõpilasena Brasiilias ja räägib nii hispaania kui portugali keelt (neid ta ülikoolis õpibki). Andrea teab päris palju brasiillaste kommetest. Teda hämmastab kõige rohkem brasiillaste arusaam suhetest. Meeste-naiste vahel. Neil on avatud suhted. Mis tähendab, et kui partnerit juures ei ole, siis on petmine (juhusuhted) „okei“. Ainult juhul kui kannad sõrmust (see ei pea olema abielusõrmus), siis sellega annad märku, et oled tõesti „kinni“. Aga enamus ei kanna.

Joome koos cachacat, kohalikku suhkruroost tehtud alkoholi. Mis ei ole rumm. George´i Poola geenid on tugevad, talle ei valmista probleemi seda puhtalt juua. Mina olen tagasihoidlikum. Ja Andrea vajub üsna ruttu magama, George´i jutu järgi on see alati nii.

Kui öösel 1 paiku lõpetame, käin vaatan, mis toimub ka linna peal. Kuigi koht, kus kahel eelmisel õhtul olen käinud, on kinni, leian ainsa ööklubi (nimega Paraty 33), kus õhtul enne 1. maid midagi toimub. Esineb päris hea kohalik rokkbänd, kus naissolist laulab kohalikke ja inglisekeelseid laule. Ta on lühikest kasvu, kuid suurte hingestatud silmadega, mis lauludele vastavalt erinevaid ilmeid omandavad. Ta laulab väga ilusti.. Peale seda, kui nad lõpetavad, näen teda üksi baaris ja ei jäta kasutamata võimalust seda talle ka öelda. Ta nägu läheb kohe palju rõõmsamaks.

193.päev, 29. aprill. Samba õhtu

Päeval puhkan ja käin ujumas. Õhtul lähen jälle samasse rokikohta, kus taas üks bänd esineb, ainult et seekord pean sambat tantsima. Tutvun kahe tüdrukuga Sao Paulost, kes on küll brasiillased, kuid etniliselt jaapanlased. Selliseid on Brasiilias päris palju, sest peale orjanduse keelustamist 1888 toodi neid siia tööle kui odavat võõrtööjõudu. Sao Paulos on suurim jaapanlaste kogukond väljaspool Jaapanit. Mulle meeldib, et nad tantsivat sambat veel vähem kui mina. Lihtsalt õõtsuvad samba rütmis. 

Lõpuks hakkab pidu väsima ja lahkume. Läheme välja. Öö on soe. Jõuame tänavanurgale, kus meie teed lahknevad. Aurora kirglikud pilusilmad vaatavad mulle küsivalt otsa…

Haa-haa, see oli katse intrigeerida. Vahetame kontakte ja läheme lahku, kuid enam ei kohtu. Jagan koduteed ühe teise tüdrukuga, kellega tantsisin ja ka tema (ning ta 2 sõpra) on Sao Paulost. Töötavad farmaatsiafirmas. Väga paljud tulevadki Riost ja Sao Paulost nädalavahetust Paratys veetma. Ja kuna seoses tuleva esimese maiga on nad töölt saanud pika nädalavahetuse, siis on neid praegu siin eriti palju.

Video: Kohalik bänd esinemas meie hostelis

192.päev, 28. aprill. Veel eestlasi. Austraallased-brasiillased

Katja lahkub hommikul, talle tulevad järgi tema eestlastest sõbrad Riost. Ühe nimi on Mart ja ta üks esimesi lauseid mulle (peale sõrmuse märkamist) on: „Reaali poiss, jah?“ Küsin vastu: „Sa ka?“ Tema: „Pikka aega tagasi, jah.“ Räägin neile natuke oma reisist ja seejärel peavad nad minema. 

Käin ujumas. Teen süüa. Õhtul plaanin välja minna, kuid siin enamasti enne keskööd midagi ei toimu. Ainult meie hostelis mängib bänd. Kui kirjutan blogi, istub minu juures üks naine. Üritab helistada kellelegi. Pakun oma mobiili SMS-i saatmiseks ja ta ka kasutab seda võimalust. Selgub, et ta on austraallane. Vastutasuks pakub, et teeb mulle dringi välja. Algul keeldun, kuid kuna kell on 10 ehk südaööni veel aega küll, siis hiljem ikkagi nõustun.

Saabuvad brasiillastest mees ja naine, keda ta ootas. Selgub, et nad olid Austraalias 6 kuud korterikaaslased. Nüüd näitavad talle Brasiiliat. Dringiks valin Capirinha, kohalikust suhkrurooviinast Cachacast joogi, millele lisatud laimi ja suhkrut. Üsna magus.

Saan teada palju Brasiilia ja Austraalia poliitikast, korruptsioonist ja muust. Näiteks et üks Brasiilia poliitik olevat öelnud avalikult: „jah, ma varastan, aga ma tean head ka!“ Lõpuks kell pool 1 pannakse meie hosteli restoran kinni ja läheme lahku. Ainult et mina lähen veel linna. Sattun ühte rokikohta, kus üsna hea kohalik bänd esineb. Pool 4 väsin siiski ära ja lähen koju magama. Mõneks ajaks siiski astun läbi meie hosteli seltskonna juurest, kes sel hilisel tunnil ranna ääres kitarri tinistab ja laulab. Nad on seal ka paar järgmist ööd.

Brasiillased on maiad. Tänaval müüvad igasugu koogikesi

190.päev, 26. aprill. Paadikruiis. Brasiilia salarannad

Katja algatusel käime paadireisil. Tavaline hind on 25 reaali. Meie leiame sadamasillalt ühe lõbusa kohaliku mehikese, kes 15-ga edukalt oma väikse laeva rahvast täis saab. Tõsi, üsna kalli 30 reaalise lõuna peame hiljem paadis kahepeale lisaks võtma. Kuid sellegipoolest saame selle raha eest 4 tundi ringi sõita, kahel väga eraldatud rannal käia, snorgeldada ja apelsinidega makaake toita. 

Väikseid eraldatud liivarandu on Brasiilias palju, rannariba on kokku 7000 km! Kes ei tea, siis snorgeldamine on see kui toruga mask peas vee pinnal ujudes vaadata vees olevaid kalu. Minu jaoks on see esimene kord proovida. On ilusad värvilised kalad tõesti. Kui peotäie kalatoiduga vette lähen, siis nad pea-aegu söövad mul peost. Ühel rannal näen ka krabi ühest august välja piilumas. Sellist suuremat isendit. Teen pilti.

Paadiomanik üritab Katjale külge lüüa. Teeb talle välja kohaliku suhkruroo napsu cachaca (millest enamuse tegelikult mina ära joon). Korjab ühelt rannalt lillekese, mille Katjale juustesse panemiseks kingib. Palun endast pilti teha, kuid siis jookseb fotokaga teise paadi otsa ja teeb hoopis Katjast pilti. Lõpus kutsub meid mõni päev oma rannabaari. Aga ta on kogu aeg nii laia naeratusega, et talle midagi pahaks panna ei saa.

 

Paraty mere pealt vaadates

Kalade olelusvõitlus neile visatud sööda nimel

Meie laev

Makaak sööb apelsini

Pilt, mille paadiomanik tegi Katjast minu fotokaga

 

Konkureerivad kruiisilaevad

189.päev, 25. aprill. Väljasõit Trindadesse. Machuca

Sõidame Katjaga bussiga lähedal asuvasse Trindade randa. Väidetavalt on see ilusam rand kui meie hosteli juures asuv. Kuna siin on taas suured lained, siis ujuda on siin palju kehvem. Lööme mitu tundi rannal vedeledes surnuks. Kõnnime läbi Trindade küla kuni natuke eemal asuva väikse rannani. Kui päike loojub, siis tuleb ka buss, mis viib meid tagasi. 

Õhtul vaatame Tšiili Wladimiri soovitatud filmi Tšiili riigipöördest, millega 1973 sai võimule Augusto Pinochet (vt. Anna 130. päeva postitust Santiago mälumuuseumist). Film küll tegelikult räägib riigipöörde eelsest ajast ja näitab läbi laste silmade kui lõhestunud oli ühiskond. Ühel pool rikkad ja teisel pool vaesed. Siiski film kipub venima, seega väga soovitada ma seda ei julge. Muidugi ega meie oma filmid ka just väga ruttu ivani ei jõua.

188.päev, 24. aprill. Igas sadamas *vähemalt* üks eestlane. Paraty kullalinn

Ärkan hommikul oma rannaäärses hostelis ja taaskord söön üsna küllusliku hommikusöögi. Peale maksmist küsib valvelauas töötav Julia, et kas see Eesti tüdruk, kes ka eile tuli, on minu sõber. Teen suured silmad. Mis Eesti tüdruk? Noh, et eile tuli üks tüdruk Eestist. Et varem pole neil kedagi Eestist käinud ja nüüd äkki kaks tükki korraga. Ja mõlemad reserveerisid voodi Hostelworld-is. Kehitan õlgu ja lähen randa. Ujun Atlandi ookeanis, mis siin eraldatud siselahes on rahulik nagu järv. Rannal minu lähedal on üks pruun, blondiks värvitud juustega tüdruk. Mõtlen, et huvitav, kas äkki tema ongi Eestist.

Hiljem istun hostelis arvuti taga ja näen sama tüdrukut minu toast väljumas. Julia peab ta kinni, näitab minu peale ja seletab, et ma olen ka Eestist. Saame tuttavaks. Katja on Eesti ukrainlane, kuid räägib ilusti eesti keelt. Kuu aega Brasiilias. Oli enne ühes väiksemas linnas mere ääres koos eestlastega, kes siin pikemalt peatumas/elamas. Eestis lõpetanud Tartu Ülikoolis kehakultuuri magistri, tegelenud pikalt kergejõustikuga.

Läheme Katjaga linna. Paratyl on selline ilus munakiviteedega vanalinn, UNESCO maailmapärand nagu Tallinna vanalinn. Ma võrdleks seda küll pigem Kuressaarega, sest ka siin on majad ühekorruselised ja on lubjatud valgeks. Vanalinn on pärit 18. sajandist, kui Brasiilia sisemaal leiti kulda ja see vankritega Paratysse tassiti ning siit laevadega Portugali viidi. Kuna kuld sai 19. sajandil otsa, siis linn edasi ei kasvanud ja on ka praegu väike linnake. Teine oluline sadamalinn Rio de Janeiro aga sai kuni 1960. aastani pealinnaks, kasvas edasi ja seal on koloniaalajast vähe alles jäänud.

Tegelikult veel mingi aja Paraty üritas kohvisadamana teenida, kuid kui 1888. aastal orjapidamine Brasiilias keelati (ühe viimasena maailmas, Eestis nt 1816), siis läks ka kohviga kehvasti. Kuna 1550 kuni 1888 ajal toodi Aafrikast 3,5 miljonit musta orja (40% kõigist, kes Ameerikatesse toodi), siis on ka täna mustanahaliste osakaal väga suur. Põhiliselt kasutati neid suhkruistandustes. Väga paljud põgenesid džunglisse ja rajasid uued külad, kokku 700 tükki. Üks Aafrika kuningas asutas siia isegi sajandiks eraldi mustade riigi.

 

 

Video: Makaagid Rio juures Suhkrutüki mäel

187.päev, 23. aprill. Rio kiirtuur. Suhkrumägi. Lahkumine

Kuna on minu viimane päev Rios, siis tahan kiiresti käia veel läbi Ipanema ja Copacabana rannad ning võimalusel ka Suhkrutüki mäe otsa ronida. Sest eelmistel päevadel olen käinud randades ilma fotokata ja soovin omale mõned pildid saada. Veel õhtul tahan jõuda teise linna. Kuna Al Kan tahab samu kohti külastada, siis läheme koos. Ka tema on oma vabatahtliku töös õppinud portugali keelt, mis igal juhul abiks on. 

Sõidame metrooga Ipanemasse. Kuna on Püha Jüri päev, siis inimestel on töölt vaba päev ja rannapoolne tee on autodele suletud ja jalakäijatele avatud. Seetõttu näeb rand parem välja. Võtame ühed kookosed. Siin nimetatakse kookose vedelikku kookosveeks, mitte kookospiimaks. See on palju täpsem nimetus, sest ega ta on ikka üsna vee maitsega. Kõnnime jala edasi Copacabana randa ja sõidame metrooga tagasi. Meiega liitub Marcos ja käime kaubanduskeskuses pitsat söömas. 

Tähelepanek siinsete pitsade kohta: nende peale ei panda ei ketšupit ega tomatipastat. Antakse hoopis kaasa hunnik pakiketšupeid, mida siis ise vastavalt soovile võid peale pigistada. Kell on juba 3, kuid otsustan ikkagi koos Al Kaniga käia ära ka Suhkrutüki (Pao de Acucar) mäel. 

Sõidame bussiga kohale ja ronime vähem kui poole tunniga üles. Al Kan küll oleks funikulööriga läinud, aga mulle tundub see mõttetult kallis. Kuigi oleme madalamal, on vaade parem kui Kristusega mäelt, sest linn paistab väga selgelt. Ühes saalis näidatakse klippi Roger Moore´iga James Bondist, kus plekkhammas suuremalt kühmult funikulööriga alla tuleb ja siis vastu kaljut õhku lendab.

Al Kan kavatseb funikulööriga ka suurema kühmu peal ära käia. Jätan hüvasti ja hakkan alla ronima. Vihmametsa sees näen äkki tervet hulka makaake. Enne tulime nii kiiresti, et ei märganudki neid. Filmin neid ja lähen edasi. Jätan hostelis hüvasti ja hüppan bussijaama mineva bussi peale. Bussijuht kihutab sellise hooga, et sõidab mööda isegi ühes peatuses liiga hilja käe tõstnud naisest (bussid niisama siin ei peatu). Jõuan bussijaama natuke peale 6 ja saan teada, et buss on just läinud ning järgmine tuleb kell 8. 

Kuna sõit võtab 4 tundi, siis jõuan 30 000 elanikuga Paratysse peale 12 öösel. Enne bussisõitu hostelisse helistades öeldi, et nii hilja nad peale mind ei võta, võtku ma takso ja pärast lahkudes viskavad nad mind bussijaama. Küsin ka jala mineku kohta, kuid seda mulle ei soovitata. Kusjuures pool tundi sõiduajast bussijuht kulutab selleks, et meid bussifirma kohvikus hoida. Paraty bussijaamas on kaks taksot ja mõlemad küsivad lühikese sõidu eest (jala pool tundi) 25 reaali (160 krooni). Näitavad mingit lehte ja ütlevad, et see on fikseeritud tasu. Ootan ja proovin kaubelda, kuid lõpuks ikka pean maksma täissumma.

185.päev, 21. aprill. Copacabana lained. Jalgpallihullus. Kohalikega baaris

Hommikul leian Alina küll Facebook-is üles ja kirjutan talle küsimuse, et kas temaga on kõik ikka korras, kuid ühtegi vastust sellele ei tule ka järgmiste nädalate jooksul. 

Otsustan minna Copacabana randa. Copacabana liivariba on laiem ja rannapoolne autotee on nädalavahetusel tehtud jalakäijate teeks, nii et esmamulje on parem, kui Ipanemast. Seekord ei võta ma isegi mobiili kaasa, ainult metrookaardi. Seega saan ka rahulikult ujuda. Või siis mitte rahulikult. Sest Atlandi ookeani lained on nii tugevad, et ühe korra lööb selja tagant tulev laine mu vastu kõhuga vastu merepõhja. Ja teine kord külje pealt paneb mind vee all kaks uperpalli tegema. Aga lõbus on rannal lesides vaadata, kuidas lained vees seisvate kohalike naiste ujumisriideid kipuvad pidevalt ära viima. Nemad isegi ei ürita ujuda (seda teevad mehed), lihtsalt püüavad laineid või jooksevad nende eest ära.

Kuna mu Botafogo linnaosa on tegelikult üsna lähedal, üritan mööda randa sinna tagasi kõndida. Ainult et see ei õnnestu, sest Suhkrutüki mägi on ees ja ühtegi teed ümber selle ei lähe. Lisaks hakkab vihma sadama. Ootan pool tundi ajaleheputkas, kuni vihm jääb nõrgemaks. Siis proovin jala ringiga minna, kuid Botafogosse viib ainult läbi mäe minev autotunnel. Lõpuks lähen ikka metroo peale. 

Vihm jääb järgi ja käin ühes hosteli lähedal olevas pubis õhtusööki söömas. 11-12 reaali (80 kr) eest saab tohutu portsu. Koosneb see kanast, riisist, friikartulitest ja Brasiiliale väga iseloomulikult mustadest ubadest. Telekast tuleb jalgpall. Mängivad Botafogo ja mingi teine võistkond. Mehed baaris muutuvad väga elavaks. Alati, kui keegi värava lööb, hüüab kommentaator umbes minuti „goooal“. Üks mees baaris isegi kõva häälega tänab värava löönud pallurit. Jalgpalliarmastus on siin suur.

Hiljem istun hostelis, kui Murillo ütleb, et läheb mõnede tüüpidega hostelist õlut jooma ja pakub, et ma võiksin ka ühineda. Nõustun. Baaris maksab üks suur õlu 6 reaali (40 kr). Kuigi on tegu kallima baariga, antakse igaühele väike sööklaklaas ja laua peal olevast pudelist valatakse pidevalt nendesse klaasidesse. Ilmselt on siin nii kombeks. Meiega on 2 tüüpi. Al Kan (22) on Saksamaa türklane, kes ühes Brasiilia lõunapoolses väikelinnas vabatahtliku töö just lõpetas. Õpib muidu ärikorraldust. Marcos (25) on kohalik, lõpetanud äsja inseneriõpingud ning samast linnast kust Al Kan just Riosse tulnud (kohtusid  nad ilmselt bussis), kus teda juba erialane töö ootamas. 

Kui juba mitu õlut joodud, muutub Murillo jutukaks. Küsin, et kuidas siis ikkagi elu Brasiilias on. Murillo ütleb üsna targalt, et kuigi Brasiilia majandus on hetkel üks kiiremini kasvavaid maailmas, läheb ikkagi veel kaua aega kui meditsiin, haridus jne. Euroopa tasemele jõuavad. Rios on ta elanud 6 aastat ja nagu ta ütleb, varastati talt midagi esimest korda sel aastal Karnevali ajal. Ta tahab millalgi minna ka sarnasele reisile, nagu mina. Samas ütleb ta, et siin vanemad kindlasti ei võtaks töö pooleli jätmist nii rahulikult. Kuna Murillo tellib meile pidevalt õllesid juurde, siis lõpetame alles öösel kella kahe paiku.

184.päev, 20. aprill. Krišna-Alina, Kristuse kuju ja transvestiidid

Istun hommikul hostelis oma laptopi taga, kui minu juurde tuleb üks tüdruk ja palub, et laadiksin Bluetoothiga tema iPhone-ist ühe pildi oma arvutisse ja seejärel tema Facebook-i. Peale natukest jamamist see õnnestub. Kavatsen minna kuulsa Kristuse kujuga Cerrocovada mäele ja selgub, et tema kavatseb ka. Eriti sobib mulle tema plaan ronida üles jala, mitte maksta mäkke mineva rongi eest. Seega läheme koos. Alina (29) on pärit Tšeljabinskist, Venemaalt ja on juuksur. Mainin talle, et ka minu Eesti juuksuri nimi on Alina, mille peale ta naerab. Omal ajal õppis ta ka ülikoolis disaini, kuid jättis pooleli. Kuna mulle tundub, et minu vene keel on parem kui tema inglise keel, siis räägime vene keeles.

.

Hakkame jala minema, mägi pole hostelist väga kaugel. Tema telefonis oleva kaardi järgi jõuame kohta, kust edasi ei pääse, kuid peagi leiame teise tee. Selgub, et Alina on krišnaiit. See tähendab, et ta ei joo, ei suitseta ja sööb ainult taimetoitu. Nagu ta ütleb, on ta seda järginud viimased 6 aastat. Nooremana on ta ikka kõvasti pidutsenud. Ta on Brasiilias 3 kuud ja esimesed 2 kuud keskendus oma usuraamatute lugemisele ja nendes ette nähtud harjutuste tegemisele. Õppis ka mingil määral portugali keele ära. Oli kuskil väiksemas linnas ja elas rannas. Rios ta üritab rannas mitte elada. Meie hostelisse sai ta üheks ööks, kuna keegi hea inimene kuskilt kirikust oli tema eest maksnud.
.

Mäe ääres olevast pargist läbi minnes leiab ta maast mingid viljad ja sööb neid. Ütleb, et on neid siin varem proovinud. Hakkame mäkke ronima ja Alina läheb üllatavalt nobedalt, kuigi muretseb kogu aeg, et on liiga aeglane. Tõus on väga järsk. Ta on ühe korra paar nädalat tagasi teiselt poolt üles roninud, kuid tookord oli linn nii udus, et tahtis uuesti minna. Vahepeal on ta jälle kohalikud viljad leidnud ja üritab neid mulle ka sisse sööta. Siis jälle joob kuskilt allikast. Ja räägib pikalt oma usust. Saan aru, et krišnaiit peab alandlikult Krišnat teenima läbi erinevate raskuste talumise ja kui mitukümmend aastat seda teed, siis ehk Krišna märkab sind ja saadab oma õnnistuse või annab hingerahu või midagi.

.

Peale natuke rohkem kui 2 tundi ronimist jõuame üles. Kuna Alina ei raatsi kuju alla mineku eest 20 reaali (130 kr) maksta, siis ei hakka ka mina sinna minema. Nii kuju kui linnavaated on ilusti näha ja isegi üks giid heast tahtest näitab meile, kus asuvad linnas olulised punktid ja kus favelad ehk getod. Hakkame mööda raudteed alla minema. Alina hakkab oma palvehelmeid lugema ning 2 tundi „hare-krišnat“ pobisema. Ütleb, et peab iga päeva seda tegema. Vahepeal annab mingi valvur, kellelt ta küsib allika asukohta, Alinale tasuta pudeli vett.
.

Kui kell 6 alla jõuame, läheb pimedaks ja vastavalt hostelipersonali soovitusele mitte minna pimedas jala tahan minna bussi peale. Selgub, et ka 2,75 reaali (17,5 kr) bussipileti eest on Alina eelarve jaoks liiga palju, kuid vastumeelselt nõustub ta selle siiski ohverdama. Kesklinna lähedal sööme ja seal juures olevas Lapa linnaosas ootame kella 12 öösel, et siinset ööelu näha (on reede). Nimelt on Lapa kuulus selle poolest, et inimesed pidutsevad siin tänaval. Ainult et Brasiilias (nagu ka Argentiinas) üldiselt enne 12 välja ei tulda. 

.

Lööme veel mitu tundi surnuks, jalutame ringi. Üks tänav on ääristatud prostituutidega ja Alina tahab nendega lähemalt tutvust teha ja oma käega katsuda. Kui peale esimest ütlen Alinale, et see oli transvestiit, on ta üllatunud. Aga ka teised, kellele ta „tere“ ütleb, on ilmselgelt meesnaised. Mingi mees tänavalt tunneb Alina ära, nähtavast on ta algaja krišnaiit ja kohtunud on nad Rios kui Alina 3 kuud tagasi sinna saabus. Alina vastab ta küsimusele, et kas ma olen ka tulevane krišnaiit, et mul on head silmad küll (?).

.

Lõpuks 11-paiku valguvadki tänavad rahvast täis, kes käib ööklubide ja joogiputkade vahel, mõned tantsivad tänaval kuskilt tuleva muusika saatel. On näha ka mõningaid 16-aastaseid noori faveladest kambas ringi liikumas. Mingi väike tüdruk üritab mu seljakoti sahtlit tagant lahti teha, kuigi mul seal midagi väärtuslikku pole. Teen ka kindlaks, et bussid tagasi hosteli lähedale sõidavad öö läbi. Alina kavatseb selle tunnise tee aga läbida öösel jala (kotid on tal hostelis). Mingi hetk võtan õlled ja siis Alina teatab, et peaksime lahku minema, et eri inimestega suhelda. Et kohtume seal, kus ma seisan. Ja kaob. Ootan pool tundi. Käin ka ringi, otsin teda. Kuid see on üsna lootusetu üritus. Kuna olen pikast päevast üsna väsinud, siis lähen bussi peale ja sõidan hostelisse magama. Veider päev.

Siin on näha selja tagant Alinat

See on tegelikult foto plakatist

See on Krišna palvekee kott. Iga helbe kohta loed ühe "Hare-Krišna"

Lapa reedeööl