170.päev, 6. aprill. Peruu. Cuzco. Inkad

L: Cuzco on endine inkade pealinn. Kõige pikema pideva asustusega linn Lõuna-Ameerikas. Siin toimus ka inkade ülestõus 1780. aastal. Peale seda käis inkade käsi muidugi päris kehvasti. Kõik kõrgest soost inkad hukati. Kõik ülestõusule kaasaaitajad saadeti tööle hõbedakaevandustesse, kust nad tagasi ei tulnudki.

Tegu on väga kena linnaga. Ilusaimaga Lõuna-Ameerikas. Esimene mulje, kui õhtul taksoga oma hostelisse sõidame, on, et oleksime nagu Tallinna vanalinnas. Munakivi teed, ilusad keskaegsed majad. Inkadest palju järgi ei ole – hispaanlased ehitasid oma majad inkade omade peale. Templitest said kirikud. Siiski võib ära tunda paljude majade (sh. meie hosteli kõrval) seinas inkade tööd. See väljendub selles, et sein on tehtud eri suurusega kividest, mis täpselt üksteise peale sobituvad. Mingit mörti vahel ei ole. Selleks, et seda saavutada, lihvisid inkad liivaga kive nii kaua kuni nad täpselt õige kujuga said. See võttis päris palju aega. 

 Jalutame Annaga linna peal. Lõuna võtame 3-käigulise. Alustuseks pisco sour. Kohalik naps, viinamarjabrändi, kuhu lisatud muna ja veel üht-teist ning vahule löödud. Praeks pasta. Magustoiduks mõned puuviljad. Istume keskväljakul. Tuleb juurde kingaviksija. Anna ütleb, et „ei soovi“, aga poiss näitab ta ketside peale ja ütleb „nii mustad!“. Selle peale ostab Anna omale uued Peruu rahvusliku mustriga ketsid.

Õhtul saame kokku Eleni ja Marekiga, kes meid Santiagos majutasid. Enne Eestisse tagasi minekut on ka nemad otsustanud veidi Lõuna-Ameerikas ringi vaadata (nende blogi link on meie blogi juures). Käime söömas. Väljas näeme mingit pühakuju tassimise paraadi. Ahjaa, on ju Suur Reede. Võtame pubis nimega Los Perros (tõlkes „koerad“) mõned joogid, kes kohalikku õlut, kes pisco´t. 

Pisco Sour

Peaväljaku, inkade maailma kunagise keskpaiga ääres olevad hooned

Peale mõnda hästi veedetud tundi lähme lahku ja lepime kokku, et järgmise päeva veedame koos ümbruskonda avastades.