Monday, March 26, 2012

149.päev, 16. märts. Uyuni tuur, rongide surnuaed, soolakõrb

L: Stardime 10.30. Enne jõuab Anna veel endale kampsuni osta, sest teame, et meid ootavad tuuril külmad ja tagasihoidlikud majutuskohad.
Kampsunipoe poiss


A: Meie autojuht/giid, Jaime, ei räägi just palju. Enamasti ütleb ta, et, sõbrad, oleme kohal, 15 minutit fotodeks. Esimene vaatamisväärsus on „Rongide surnuaed“, tegemist on lihtsalt vanade rongidega, kus kõik turistid teevad pilte. Päris vahva oli vaadata, kuidas 7-9 jeepi seisid ja inimesed sealt välja ronisid.
L: Vahepeal peatusime koos teiste tuuriautodega suveniirilinnakeses, kus meid puurib pikalt siga.

A: Järgmine koht oli maailma suurim soolakõrb, mis on 12 000 km2 suur. Vaatepilt oli vapustav, kõik oli valge ja sile. LP ütleb kõrbe kohta, et sinna pole mõtet minna päiksekreemita 50 ja prillideta, sest võib pimedaks jääda, mistõttu ostsimegi Leole päikeseprillid. Kõrbes näeme palju autosid ja töölisi, kes kaevandavad soola, et see kuhugi eksportida. Soola sügavus kõrbes on 80 cm. Meile üllatuseks toimub kohe soolakõrbes ka lõunapaus. Jaime laob autole riisi, kana, juurviljad, arbuusi ja veel mõndagi head ja seal samas ka kohe sööme. Toit on maitsev ning tuju hea.

Kohe pärast seda sõidame jällegi Uyunist läbi ja siis oma hosteli poole. Nelja tunni pärast saabume hostelisse. Otsustame, et meie 6-liikmeline meeskond magab kahes toas. Sellega saab pärast palju nalja. Toad on minimalistlikud, vanad ja külmad. Meie jagame tuba sakslanna Katharinaga, kes tuli Boliiviasse vabatahtlikuks. Tal sai töötamisest villand ja võttis kaheks kuuks palgata puhkuse. Teises toas olid veidi vanemad inimesed: Andreas ja Heinz Saksamaalt ja kanadalane Lauren. Kõigile me sõpradele tundub koht veidi šokeeriv, aga kuna see on üheks ööks, siis keegi väga ei vingu. Õhtusöögiks sööme laamat.
   

No comments:

Post a Comment