Käime George´i ja Andrea´ga liulaskmise
kose ääres ja peal. George läheb päris hoogu ja järgmine päev suudab vaevu
istuda. Kui Lonely Planet soovitab kindlasti istudes alla lasta, sest muidu
võib kaela murda, siis kohalikud profid lasevad alla jalgade peal ning teevad
isegi alla laskmise ajal piruette. Kivid muudab nii libedaks nende peal kasvav
sammal, mida vesi pidevalt niisutab.
Seejärel käime kindlusemäel.
Lähedal oleva kalju juures on kiri „Tähelepanu! Kukkumise oht. Suur austritega õnnetuste
hulk.“. Alla minnes saame aru, et vees ongi kalju külge klammerdunud austrid.
Ilmselt nende peale astudes võib jalga vigastada küll.
Läheme tagasi üles, kus näeme puude
peal paari makaaki. Teiste soovitusel võtan välja oma viimase banaani. Kohale
tuleb terve hulk makaake ja nad lähevad täiesti hulluks. Alguses proovin
banaanitükki neile visata, kuid üks saab pihta ja nad hakkavad minu peale tigedalt häälitsema.
Siis hirmutan neid natuke eemale ja pistan banaani tükkhaaval puutüvesse. Kui
banaan söödud ja koored ka minema tassitud, meelitame ja toidame neid veel küpsistega.
Need muidugi neid nii ei eruta kui banaan. George teeb oma kalli kaameraga
neist paarsada pilti, mida hiljem hostel tahab ka oma kodulehele panna.
Linna peal 1. mai tähistamist
töölisteparaadidega, nagu Lõuna-Ameerikas kombeks, näha ei ole. Näen ainult
mingeid jalgpannifänne, kes valju muusika saatel ilmselt tähistavad oma
meeskonna võitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar