esmaspäev, 14. mai 2012

181.päev, 17. aprill. Limalinn


L: Tahan sõita Lima kesklinna. Sinnasamma, kust läbi ummikute esimesel päeval tulime. Ja kuigi ametlik ühistransport on Limas ikka veel lapsekingades, sõidavad igal pool linnas erinevate erafirmade minibussid (eesti keeles küll mikrobuss, aga kuna siin kasutatakse sõna „minibuss“, siis teen seda ka mina). Ja tüübid jõlguvad uksel ja hüüavad välja marsruuti. Täpselt nagu Etioopia pealinnas Addis Abebas, kus käisin eelmisel aastal. Võiks ju arvata, et Peruu on arenenum kui Aafrika, aga võta näpust. Igatahes juba teine minibuss, mille kinni pean, läheb õigesse kohta nagu ma hüüdja jutust aru saan. Abivalmis naisterahvas kõrvalistmel aitab tagada ka selle, et ma 40 minutit hiljem õiges kohas maha lähen. 

Peale väljumist üritan tänavanimede järgi teha kindlaks, kas liigun õiges suunas. See pole lihtne ülesanne, sest kaardil on tänavatel ühed ja majade peal teised nimed. See on Limale iseloomulik, sest igal tänaval ongi mitu nime ja tihti ka poole tänava pealt nimed muutuvad. Ja lisaks on sama nime kasutatud mitmel pool linnas. Näiteks sama nimega väljak, kus buss mu maha pani, oli ka minu linnaosas Mirafloreses. Selline on ilma planeeringuta arenenud linn.

Tungin läbi tänaval mingit maisisnäkke ostvast rahvasummast ja käin kõigepealt kunstimuuseumis MALIs. Kuigi pilet on odav, olen natuke pettunud, et väljapanek piirdub 3 väikese ruumiga. Õnneks on 3 ameeriklannat omale muuseumist giidi palganud ja asun ka ise tema juttu kuulama. Väljapanekud on kõik uuemast ajast ja paljuski seotud ka Peruud 20. sajandil valitsenud diktatuuridega. Näiteks erinevad riided, mis seest polsterdatud kuulikindla materjaliga. Või fotod erinevate tragöödiatega seotud objektidest.

30-ndates naisterahvas, kes on giidiks, räägib oma lapsepõlvest sõjaväelise diktatuuri ajal. Õhtuti ei tohtinud väljas olla. Need, kes ilma dokumendita ringi liikumisega sõjaväele vahele jäid, lihtsalt kadusid. Iga päev tuli vaeva näha, et üldse midagi süüa oleks. Reisijuhis on nii palju kirjas, et 80ndate lõpus president Alan Garcia Perezi oskamatu majanduse juhtimise tõttu tõusis inflatsioon 10 000%-ni.

Käin kiiresti läbi linna kaks peaväljakut, mõnede kirikute/kloostrite juurest, presidendilossi eest. Hüppan tagasibussi peale, et jõuda tagasi Brasiilia saatkonda viisade väljastamise ajaks. Tööl on sama mees, kes taotlust sisse andes. Võtab mu passi ja taotluse välja. On näha, et keegi vahepeal minu taotlust pole vaadanudki (see on täpselt samamoodi passi vahel nagu ta andsin). Lööb midagi arvutisse ja kleebib kiirest viisa passi. Ning annab kätte. Korras!







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar