196.päev, 2. mai. Ilha Grande saar. Džungligiid, tige jaaguar ja ususekt

Sõidame George´i ja Andrea´ga Ihla Grande saarele. See on sarnane saar Isla del Soliga, kus pole ei autosid ega pangaautomaate. Ainult, et asub troopikas, ehk on kaetud vihmametsaga. Mitte päris nii metsiku ja tihedaga nagu Malaisia rahvuspark, aga džungliks ehk ikkagi võib seda nimetada. Algselt mul sinna plaanis minna ei olnud, kuid kuna George ja Andrea plaanisid sinna minna, siis otsustasin kaasa minna. Peagi oli vaja sõita ainult 2 tundi bussiga ja siis 1,5 tundi laevaga.

Maabume saarel ja läheme sadamakülas asuvasse hostelisse, mille välja valisime, kuid ei broneerinud. Kõik kohad on täis. Soovitatakse vaadata kõrval asuvasse hostelisse. Ka see on täis. Kuid seal on üks naljakas kohalik tüüp, kes kutsub meid oma metsa sees asuvasse pousada´sse (sama, mis mujal maailmas Bed&Breakfast). Ütleb, et see koht on ka Lonely Planet-i reisijuhis. Kontrollime, ongi.

Peale 20 minutit pimeda metsa vahel vihma käes mäkke ronimist sattumegi Jungle Lodge´i. Kahekorruselisse kenasse majakesse, mis on ümbritsetud võrkkiikede ja metsaga. Meiega tuleb veel üks punapäine tüüp, keda nägin ka Paraty33-s. Selgub, et ta nimi on Manuel (29) ja ta on pärit Šveitsist. Ja ta on Eestis käinud, aastaid tagasi oli paar nädalat oma Šveitsi korporatsiooniga külas Tartu korporatsioonil nimega Arminia Dorpatensis. Meid pannakse ühte kahe voodiga tuppa.

Tellime õhtusöögi – meie spagetid 15 reaali (100 kr) eest, George prae 25 reaali (160 kr) eest. Kuna hind on nii soolane ja mulle öeldakse, et toidupood on ka olemas, siis järgmistel päevadel otsustan ise süüa teha.

Selgub, et koha omanik Dino on ühtlasi giid sügaval Brasiilia sisemaal asuvas Pantanalis, tõeliselt ürgses vihmametsas. Tal on džunglist nii palju rääkida ja pilte näidata, et mõtlen „juba ainuüksi tema pärast tasus üles ronida küll“. Ta räägib loo, kuidas ta ükskord Pantanalis jahtis metssiga, kui äkki tuli tema poole tige jaaguar. Ta lasi esimese lasu otse pähe, kuid väike 22-e mm kaliibriga relv ainult pani jaaguari kiunuma. Seejärel laadis ta mõne väga pingelise hetke jooksul vintpüssi uuesti ja tulistas silma. Lõi matšeetega maha jaaguari pea ja käpa. Ta näitab meile küüniseid, mis ta endale alles jättis. Peast tehti topis.

Hiljem räägib šveitslane Manuel ühe loo. Sellest, kuidas ta nädal tagasi tuli Pantanalist ja ühes linnas sattus mingi kristliku sekti riitusele. Muide, Pantanalis oli tema giidiks sama Dino ja siin 2000 km eemal kohtusid nad praamis täiesti juhuslikult. Ka tema tahtis tegelikult teise hostelisse minna. Igatahes, oli ta olnud McDonald´s-is ja ühed kohalikud aitasid teda oma inglise keelega. Ja seejärel kutsusid kaasa sünnipäevale. Ta läks. Kohapeal selgus, et tegu on kristliku sektiga. Tund aega mängiti kitarri, räägiti lugusid ja seejärel langesid kõik transsi. Pobisesid omaette, nutsid, tegid imelikke asju. Ja siis muutusid taas normaalseks. Tänasid võõrustajaid ning läksid ära. Ja viisid ka tema öömajja. 

Veel viimane pilk Paraty rannale