Sunday, March 11, 2012

129. päev, laupäev, 25. veebruar. Mendozast Santiagosse. Õhtusöök 3 eestlase ja 1 tšiillasega


L: Sõidame bussiga Mendozast Tšiili pealinna Santiagosse. Tegu on ühe ilusaima teega, mida olen sõitnud. Kõigepealt algas see viinamarjapõldudega Mendoza ümber olevatel tasandikel. Siis äkki hakkas tunduma, et täiest ebaloogilisel moel kauguses maapind ja silmapiir painduvad üles taeva poole. Seda kogu silmapiiri ulatuses. Kuigi päike taevas säras, oli kogu see pind varjus. Siis sain aru, mis selle illusiooni põhjustas – eemal kerkis nähtavale tohutu looduslik müür mägesid lumiste tippudega. Andide mäestik.


Saba, mis tekkis tänu jalgratturitele.


Kuna Andid ulatuvad Tšiili ja Argentiina piiril lõunast põhja, siis olime juba mitu korda erinevates loodusparkides neid imetlenud ja korra ka Puerto Natalesesse sõitmiseks ületanud. Kuid seekord sõitsime otse risti üle nende kõige kõrgemast piirkonnast. Jõudsime mägede vahele, kus tee läks sinka-vonka mööda kuivanud jõeorgu. Päike paistis ja kaljud kõrgused mõlemal pool. Mingi hetk kõik mikrobussis olijad vaatasid paremale. Silt ütles, et sealt hakkas Aconcagua looduspark ja kauguses paistis tohutu mägi – Aconcagua, väljaspool Aasiat olevatest kõrgeim oma 6962 meetriga. Võrdluseks – Elbrus Kaukasuses, mida loetakse Euroopa kõrgeimaks, on närused 5642 m. Mont Blanc 4810m. 

Lõpuks hakkab ka buss kõrgemale ronima kuni jõuame piirini, mis asub 2800 m kõrgusel. Olgu mainitud, et pikalt on meil ees mingisugused jalgratturid koos politseiautoga, kes kedagi mööda ei lase. Meie bussijuht läheb ikka päris närvi ja trügib rivis kõige ette, kuid tund aega hiljaks jääme sellegipoolest. Õnneks ootavad meid Santiagos omad inimesed, kelle juures ööbimine eelnevalt kokku lepitud.

A: Jõuame Eleni ja Mareki juurde umbes kell kuus õhtul ja saame teada, et juba tunni pärast tulevad kohalikud külalised Eliisa ja Diego. Pigem võiks öelda, et Diego on kohalik ja Eliisa kolis Eestist sügisel sinna.

L: Õhtusöök läks väga hästi. Elen oli küpsetanud kohalikku kala, mis maitses suurepäraselt. Diego oli toonud kallimat sorti kohalikku valget veini, mis oli tummisema maitsega kui need odavad valged veinid, mida meie tavaliselt joome. Näiteks kassipildiga Tšiili valge vein Gato, mis Eestis maksab täitsa mitu eurot, on siin müüdavatest kõige odavam, 25 Eesti krooni. Ja endast lugu pidavad kohalikud seda ei joo. Meie aga vahel küll. 

Diego ja Eliisa

Marek ja Elen

A: Diego töötab graafilise disainerina mingis kuulsas veini firmas, seetõttu ka hea valik! Pärast saame teada, et kohalikud joovad veini ainult õhtusöögi kõrvale (1 pokaali), kuid ei joo seda peol, vaid eelistavad hoopis kangemaid jooke.

No comments:

Post a Comment