14. päev. 21.11. Indoneesia kokkuvõte

Indoneesia oli äge. Ma reastaks enda jaoks parimad kogemused järgmiselt:

1. Nusa Penida saaretrip koos hiid-sarvikraide ja merikilpkonnadega snorgeldamisega,

2. Bromo vulkaani ääre peal kõndimine,

3. Yogyakarta lähistel Prambanani templite avastamine,

4. Medewis rahuliku päeva veetmine merd, kalureid, surfajaid ja päikseloojangut vaadates,

5. Ubudi templite, Monkey Foresti ja riisiterrasside tuur.

Indoneesia inimesed on väga sõbralikud. Nad räägivad hea meelega enda elust ja oma mõtetest, kui nad vähegi rohkem inglise keelt oskavad. Tõsi, väga paljud ikkagi ei oska. Kui otsida endale pikema sõidu jaoks autojuhti, siis soovitan kindlasti leida selline, kes inglise keelt oskab - kõige parem on rääkida otse juhtidega, sest näiteks interneti kaudu broneerides juhtus seda, et lubati keeleoskajat juhti, kuid tema sõnavara piirdus mõne sõnaga. 

Kuritegevuse mõttes tundus Indoneesia üsna turvaline - eriti BlueBird äpitaksodega ringi sõites. Isegi skämmimist me ei kogenud. Kohtasime ainult mõningaid üliagaraid kohalikke tänaval, kes hirmsasti tahtsid meile giidiks hakata, kuid selge "ei" peale ikkagi rahule jätsid. Enamik suveniirimüüjaid olid ka täitsa viisakad ja ei surunud oma kaupa peale.

Küll aga ei ole väga turvaline, et kõigil majutuskohtadel puuduvad tuletõrjealarmid. Kui üks meie reisiseltskonnast poleks olnud Jakartas öösel kell 4 hotellitoas üleval ja tundnud suitsulõhna ning teavitanud personali, kes kutsus tuletõrje, siis kes teab, mis oleks võinud saada. 

Liiklus on natuke hullumeelne, eriti Jakartas, seega meie ei hakanud rollereid rentima, et ise ringi sõita. Siiski Bali saarel tundus see turistide hulgas populaarne tegevus olevat.

Vulkaanide purskamine on midagi, millega peab alati arvestama. Igal hetkel pidi Indoneesias olema 3-4 vulkaani, mis aktiivselt tegutsevad. Meil jäi vulkaani tekitatud tuhapilve tõttu käimata Florese ja Komodo saartel ning pidime selle asemel hoopis mitu päeva Jakartas veetma, kus väga midagi vaadata ei olnud. 

Indoneesia on väga suur ja 2 nädalaga ei näe tegelikult eriti palju. Ideaalis võiks maailma suurima saareriigi avastamiseks võtta aega 2-3 kuud. Siin on palju imelist loodust, põnevat kultuuri ja maalilisi varemeid. Tegu on ikkagi riigiga, mille rahvaarv on kaks korda suurem kui Venemaal. Kui arvestada ka merega saarte vahel, siis katab Indoneesia pea Euroopa suuruse ala.

Minu jaoks tegi Indoneesia kogemuse eriti meeldejäävaks meie neljane reisiseltskond, kellega alati nalja sai. Võib-olla ühel päeval sattun sinna veel. Seniks: selamat tinggal!

Videod: Nusa Penida saare juures snorgeldamas

 

13. päev, 20.11. Hiid-sarvikraidega ujumas. Nusa Penida saarel

Kolmapäeval ärkame varahommikul, et kell 7 kiirpaadiga merele snorgeldama ja Nusa Penida saarele minna. Kohe alguses mainitakse, et mõned jäid tulemata ning et ilmselt neil läks pidu eelmisel õhtul liiga rajuks. See olevat siin Balil üsna tavaline. Sõidame siis enda väikse seltskonnaga, kus lisaks meile ja tuuri läbiviijatele on 2 naist USA-st ja 2 äsja keskkooli lõpetanud tüdrukut Austraaliast. Nimelt Austraalias on tavaks, et pärast keskkooli lõppu teevad vanemad lastele välja mingi ägeda reisi, kus lapsed saavad iseseisvust harjutada. Vahepeal on ikka päris korralikud lained, nii et tuleb kõvasti oma kohast kinni hoida, et mitte minema lennata. 

Lõpuks jõuame enda esimesse snorgeldamise kohta, kus meid varustusega vette saadetakse. Meil veab - üsna pea õnnestub näha jalgade alt läbi ujuvaid hiid-sarvikraisid, kelle siruulatus võib olla kuni 7 meetrit. Neid tuleb iga natukese aja tagant. Neid pildistavad ja filmivad meie instuktorid GoProga. Vee all on näha ka sukeldujaid. Seal veel mitmeid teisigi snorgeldavaid seltskondi, seega suudan vahepeal meie omad, kes raide järgi edasi liiguvad, ära kaotada. Laeva nime järgi küsides õnnestub mul siiski nad üles leida. Lõpuks, kui isu raidest on täis, lähme tagasi laeva.

Seejärel sõidame edasi ja teeme veel peatusi, kus õnnestub näha nii merikilpkonni kui delfiine mööda ujumas. Öeldakse, et meil olevat tõeliselt vedanud, et kõiki õnnestus kohe näha.

Seejärel teeme lõuna Nusa Penida saarel. Kuna on väga kuum, siis ma ei jäta kasutamata võimalust basseinist läbi hüpata. Seejärel viiakse meid Kelingkingi, kust avaneb saare kõige kuulsam vaade kaljule ja paradiisirannale. Ühtlasi kohtame seal vanu sõpru makaake, keda ka toidame. 

Seejärel lähme tagasi kiirpaati ja teeme veel ühe snorgeldamispeatuse. Pärast seda oleme kõik üsna väsinud ja meid hakatakse tagasi Bali saarele viima. Ajan juttu ühe meie instruktoriga. Ta räägib, et me nägime palju asju, kuna me tundume olevat head inimesed. Üsna tihti tuleb snorgeldama inimesi, kes on pohmellis või lausa purjus. Kui keegi on väga purjus, siis teda vette ei lasta. Nad teevad sõite igapäevaselt, kuid õnneks ühtegi suuremat õnnetust pole kunagi juhtunud. Ta on vahepeal ka maismaal turismivaldkonnas töötanud, kuid merel on põnevam. 

Kui tagasi maale jõuame, siis lähme kõik ranna äärde meie suurt viimast ühist sööki sööma, kuna mina pean juba samal õhtul lennujaama minema, et Eestisse tagasi hakata lendama. Ütlen sõpradele, et reis on olnud tõeliselt tore ja samuti on meil saanud väga palju nalja. 

Pärast sööki jalutame veel natuke Sanuri rannas ja siis liigume koos Kuta randa, kus asub nende järgmine majutuskoht. Kuta on Bali turistide peopiirkond. Siin on kõik kohad täis valju muusikaga baare ja ööklubisid ning tänaval meelalt massaažiteenuseid pakkuvaid naisi. Tänavalt massaažiteenust ma ei võta, kuid ühes korralikus massaažisalongis lasen endale ühe pooletunnise seljamassaaži teha, mis pärast snorgeldamist igati ära kulub.

Seejärel jätan sõpradega hüvasti ja sõidan lennujaama, kust lendan kõigepealt Dohasse, seejärel Helsingisse ning pärast lumetormi tõttu sinna ööseks jäämist lõpuks tagasi koju Eestise. 

Video: Bali hinduistlik tseremoonia

 

Videod: Ubudi makaakide põnev elu

 

12. päev, 19.11. Ubudi templid, ahvid ja riisiterrassid

Teisipäeval võtab meie tellitud kohalik juht, kes inglise keelt väga ei räägi, meid Medewist peale ja lähme suurele Bali saare avastusretkele. Kõigepealt jõuame Ubudi, linna, mis on filmist "Eat. Pray. Love" tuntuks ja ka turistide hulgas väga populaarseks saanud. Seal külastame Pura Taman Saraswati hinduistlikku templit, mis on ühtlasi tuntud ka Ubudi veepaleena. Tegu ei ole väga vana templiga - see sai valmis 1952 Ubudi printsi I Gusti Nyoman Lempadi tellimusel. Sellegipoolest on see üks põhilisi turismiobjekte Ubudis tänu templi ja selle tiikide maalilisusele. Ubudis jalutame veidi ringi ja pildistame ka teisi templeid - kogu linn on ehteis. Ubudi tänavapilt on umbes selline: hotell, restoran, tempel, hotell, restoran, tempel jne. Erinevalt meie eelnevatest sihtkohtadest on turiste tänaval näha rohkem kui kohalikke.

Seejärel sõidame Ubudi ahvimetsa ehk Mandala Suci Wenara Wanasse. See on eraldatud ala, kus asub 3 hinduistlikku templit, mis kõik on ehitatud umbes 1350. aastal, ja üle 1200 pikasabalise makaagi. Makaakide kaitseks loodi kaitseala 1930. aastatel. Siin saab makaakide sotsiaalset elu jälgida väga lähedalt ja soovi korral lasta end isegi koos nendega pildistada. 

Siiski pole tegu ohutute loomadega, vaid toidu sisse kaasavõtmine on keelatud ja hoiatatakse ka, et kui neid vihale ajada, siis nad võivad rünnata. Kui jalutame ringi, siis näeme ühte makaaki, kes istub keset teed ja üritab spreivärvi pudelit lahti lammutada, lootes, et sealt seest saab kätte midagi söödavat. Ma ütlen tema juurde minnes: "No, monkey!" Samal ajal teen jalaga liigutuse, et teda spreivärvi juurest eemale ajada. Selle peale näitab ta mulle hambaid ja teeb sisistavat häält. Pärast minu strateegilist taganemist jätkab ahvike spreipurgiga tegelemist nagu midagi poleks juhtunud.

Meie järgmine sihtkoht on Pura Kunung Kawi tempel, mis on üks Bali vanimaid. See on ehitatud 1080. aastal kuningas Anak Wungsu tellimusel, et austada tema isa Udayanat ja Warmadewa dünastiat. See on üks templitest, kus on puhastusbasseinid koos purskkaevudega, kus saab palvetades ja pea vee alla pannes pesta maha enda negatiivse energia ja võtta vastu positiivse energia. Nagu veidi hiljem aru saame, on meestele ja naistele selleks eraldi basseinid. 

Viimane vaatamisväärsus, mida Ubudi lähedal külastame, on Tegalalangi riisiterrassid. Riisiterrassid koos veetemplitega on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. 11. sajandil rajati Balile niisutussüsteemid, kus vesi voolas allikatest kõigepealt templitesse ja seejärel riisiterrassidele. See lõi ühistulise korra, kus vett jagati inimeste vahel vastavalt igaühe riisipõldude vajadustele. See süsteem toimib endiselt ka täna. 

Tegalalangis on neist aga tehtud tõeline turistilõks, kus saab ennast lasta riisiterrasside taustal pildistada erinevates pesades või hoopis kiikudes ning raha makstes antakse naistele selleks ka spetsiaalsed punased kleidid. Raha eest saab ka zipline'iga üle oru libiseda. Need, kes raha maksta ei taha, saavad teistel turistidel ennast südamekujulise või linnupesakujulise istekohaga lasta pildistada.

Teel meie järgmisesse peatuspaika - Sanuri linnakesse - näeme (täpsemalt oleme sunnitud ootama autoga, kuni see eest ära läheb) ühe templi juures tänaval hinduistlikku usutseremooniat-rongkäiku. Autojuhist saame aru, et sellised tseremooniad toimuvad iga päev. 

Kui lõpuks õhtul Sanuri jõuame, siis näeme, et tegu on hoopis teistsuguse kohaga kui oli meie eelmine peatuspaik Medewi. Igal pool restoranides mängib elav muusika, palju on uhkeid massaažisalonge, kalleid hotelle ja üks väheseid soodsamaid söögikohti on paksult turisti täis. Selgub, et Sanur on üks vanimaid Bali turismipiirkondi ja kujunenud välja just jõukamatele turistidele spetsialiseerunud kuurordiks. Meie oleme selle ööbimispaigaks valinud ainult selle pärast, et siit rannast väljub hommikul kiirpaat Nusa Penida saarele. Külastame siin ka suuremat supermarketit, kust ma küll duriani vilju ei osta, kuid küll aga duriani šokolaadi Eestisse viimiseks.