Video: Soolakõrb Leo kommentaariga

Video: lainelaudurid Vina del Maris

Video: Slacklining Mendoza pargis

150.päev, 17. märts. Kõrbetuuri 2. päev

A: Hommikul stardime kell 8, sõidame edasi „Tantsivate kivideni“. Tegemist on jääajast jäänud kividega, paljud nendest sarnanevad loomadega, kes justkui tantsiks omavahel.

Minul läheb terve päev hukka, kuna saan jälle kuskilt kõhuviiruse ja sellele lisaks tekib kohutav peavalu kõrgusest. Nimelt oleme 4000 km kõrgusel. Altitude sickness tabab ka Leod pärastlõunal. Meie reisikaaslased annavad meile kokalehti, mis väidetavalt peaks enesetunnet parandama. Mulle nad ei mõju ja jätan närimise.

Vahepeal maastik muutub väga kiiresti. Kui alguses on mäed ja kivid, siis mingi hetk kivid kaovad ära ja asenduvad lihtsalt liivakõrbega. Paari tunni pärast saabume flamingode pesitsemiskohta, kuid neid on halvasti näha, sest nad on nii kaugel. Kohe pärast meid saabub jeep karja prantslastega, kust tuleb hullu tümakat. Sellepeale otsustab Jaime hoopis sealt ära sõita ja lõunat süüa hoopis teises flamingodega vaatamisväärses kohas. Meile meeldib see koht rohkem ning oleme rõõmsad, et meil nii tore autojuht on.

Terve päev ongi flamingode-päev, sest pärast seda jõuame rahvusparki, kus on suurim flamingode pesitsuspaik. Vesi tundub punane, seda selles elutsevatest taimedest. Katharina läheb piiridest allapoole flamingosid pildistama, mille tõttu ta saab hiljem turvamehelt sõimata. Sakslased süüdistavad selles intsidendis meie autojuhti, kes pidi selle eest hoiatama. Kuigi minu kaine mõistus niigi ütles, et isegi kui piirdeaeda pole, ei tohi alla minna. Mis seal ikka.

 

Kohe pärast seda saabume öömajja. Seekord ööbime kuuekesi ühes toas ja meie kõrval tubades on prantslased ja jaapanlased. Kuna Leo seisund läheb veel hullemaks, siis õhtusöögist osa ta ei võta ja läheb juba kuue ajal magama. Mina järgnen umbes tunni pärast. Magada oli raske, sest selles külas oli elekter loetud tunnid, ja oma toas valgustil lülitit polnud ning pidime magama jääma tulega, pluss prantslased olid kohutavalt lärmakad. Saame teada, et järgmine päev algab kell 4 ning enamus inimesi läheb varakult magama.

149.päev, 16. märts. Uyuni tuur, rongide surnuaed, soolakõrb

L: Stardime 10.30. Enne jõuab Anna veel endale kampsuni osta, sest teame, et meid ootavad tuuril külmad ja tagasihoidlikud majutuskohad.

Kampsunipoe poiss

A: Meie autojuht/giid, Jaime, ei räägi just palju. Enamasti ütleb ta, et, sõbrad, oleme kohal, 15 minutit fotodeks. Esimene vaatamisväärsus on „Rongide surnuaed“, tegemist on lihtsalt vanade rongidega, kus kõik turistid teevad pilte. Päris vahva oli vaadata, kuidas 7-9 jeepi seisid ja inimesed sealt välja ronisid.

L: Vahepeal peatusime koos teiste tuuriautodega suveniirilinnakeses, kus meid puurib pikalt siga.

A: Järgmine koht oli maailma suurim soolakõrb, mis on 12 000 km2 suur. Vaatepilt oli vapustav, kõik oli valge ja sile. LP ütleb kõrbe kohta, et sinna pole mõtet minna päiksekreemita 50 ja prillideta, sest võib pimedaks jääda, mistõttu ostsimegi Leole päikeseprillid. Kõrbes näeme palju autosid ja töölisi, kes kaevandavad soola, et see kuhugi eksportida. Soola sügavus kõrbes on 80 cm. Meile üllatuseks toimub kohe soolakõrbes ka lõunapaus. Jaime laob autole riisi, kana, juurviljad, arbuusi ja veel mõndagi head ja seal samas ka kohe sööme. Toit on maitsev ning tuju hea.

Kohe pärast seda sõidame jällegi Uyunist läbi ja siis oma hosteli poole. Nelja tunni pärast saabume hostelisse. Otsustame, et meie 6-liikmeline meeskond magab kahes toas. Sellega saab pärast palju nalja. Toad on minimalistlikud, vanad ja külmad. Meie jagame tuba sakslanna Katharinaga, kes tuli Boliiviasse vabatahtlikuks. Tal sai töötamisest villand ja võttis kaheks kuuks palgata puhkuse. Teises toas olid veidi vanemad inimesed: Andreas ja Heinz Saksamaalt ja kanadalane Lauren. Kõigile me sõpradele tundub koht veidi šokeeriv, aga kuna see on üheks ööks, siis keegi väga ei vingu. Õhtusöögiks sööme laamat.

   

148.päev, 15. märts. Uyuni Boliivias

A: Ööbime hosteli ühikas, mis läheb kiiresti täis. Nii tutvume ühe kanadalase, ameeriklanna ja iisraellasega.

L: Ameeriklanna lepib kokku kanadalannaga, et too saab tema tsikliga La Pazi. Mingi hetk tuleb kanadalanna nuttes ja kurdab, et ameeriklanna lasi ilma temata jalga. Ta oli ostnud linnast kallilt ka tsiklikiivri, mida Anna soovitab tal tagastada. Kuna me rohkem teda ei kohta, siis ei tea, kas ehk siiski ameeriklanna oli lihtsalt vahepeal kadunud olnud.

L: Ostan 3-päevase Uyuni juures asuvate ebamaiste maastike tuuri, mis stardib järgmisel päeval. On turupäev. Ostame mulle turult päikseprillid, et ma soolkõrbes pimedaks ei jääks. Söön turul 17,5 krooni eest kahekäigulise lõuna, mis koosneb makaroni-juurviljasupist ja praest. Praad koosneb riisist, kartulist, ubadest, lihast ja salatist. See maitseb mulle. Ainus miinus on, et osasid asju paneb mammi taldrikule palja käega, mida ta rahvale serveerimise vahel kordagi ei pese ega puhasta. Laoses turusöögikohtades peeti puhtusest ikka rohkem lugu.

147.päev, 14. märts. Teekond Boliiviasse

L: Stardime hommikul kell 6. Sõidame halvimaid teid mööda Boliiviasse. Piiril peame bussi vahetama, sest nähtavasti on Tšiili bussid Boliivia jaoks liiga head. Kell 15.00 jõuame Uyuni, mis on hea uudis, sest olime valmis jõudma alles 21.00 (piiriviivituste jaoks oli transpordifirmal ajavaru). Õhtul lapsed marsivad ja mängivad trummi seoses kooliaasta algusega.

Poiss piiripunktis. Isa oli sama soenguga.

Piiripunktis

Boliivia barrakid

146.päev, 13. märts. Calama. Tšiili oligarhid

L: Sõidame Tšiili suurima vasekaevanduse jaoks asutatud Calamasse, kust bussiga edasi Boliiviasse saab. Äripäeva andmetel (juhuslikult just lugesin netist) oli selle kaevanduse omanikfirma Antofagasta eelmise aasta kasum 1,13 mld dollarit, kuigi see on börsifirma, siis enamus ettevõttest kuulub ühele perekonnale. Nagu Anna kuskilt luges, et Tšiilis on kõik omal ajal vasakpoolsete poolt riigistatud firmad ja elektritootjad erastatud eri aegadel riigijuhtide sõpradele.

Video: Kõrbereporter

145.päev, 12. märts. Atacama vol 2. Valle de la Luna

L: Käin taas rattaga kõrbes, seekord Valle de la Luna´s. Oma nime on see saanud kuumaastiku sarnaste veidrate kaljude ja soolaste lagendike järgi.

Hommikul peale 10 jõuan Valle de la Luna sissepääsu juurde, kus on piletikassa. Kedagi veel pole kohal. Ühed tšiillased autoga on üsna nõutud, kuna ei saa tõkkepuust läbi. Nad soovitavad mul lihtsalt minna, mida ma ka teen. Tunnikese juba mööda maaväliseid maastikke sõitnud ja pilte klõpsinud, sõidab äkki minu juurde ja peatub maastur. Astub välja naine. Hüüan kohe oma kehvas hispaania keeles „pilet vaja!“, kartuses saada piletita pargis olemise eest trahvi.

Naine hoopis naeratab, tuleb minu juurde, annab mulle brošüüri ja hakkab seletama, kus midagi asub. Olen küll viitade põhjal ise enam-vähem kõik leidnud, kuid siiski tänan teda entusiastlikult. Lõpus ütleb ta, et kui välja lähen, siis saan pileti osta. Pärast väljudes ka teen seda, kuigi on ilmne, et tüüp piletikassas üldse ei pannud tähele, kust poolt ma tulin ja hakkab uuesti oru plaani seletama.

Minu ratas, taustal ei ole mitte lumi, vaid sool

"Anfiteatro"



Soolakristall



"Las tres Marias"



"Duna Mayor"

144.päev, 11. märts. Atacama. Esimest korda kõrbes

L: Käin rattaga Atacama kõrbes, maailma kõige kuivemas kohas. Nagu džunglisse esimest korda minnes, olen ka seekord elevil. Kas mul on ikka piisavalt vett juhul kui ratas katki läheb või midagi juhtub (3 l)? Kas ma päikse käes ära ei kõrbe? Minu üllatuseks ei ole hommikul kell 10 kõrbes üldse palav, kuigi päike on intensiivne. Tuleb arvestada, et olen 2500 m kõrgusel.

Soolajärv

Kõigepealt väntan linna lähedal oleva Pukara de Quitor´i juurde. See on 12. sajandil rajatud atacamenjo indiaanlaste kindlus, mille hispaania konkistadoorid 16. sajandil vallutasid. Atacamenjod olid Atacama kõrbes elanud indiaanlased, kes olid juba enne valgete tulekut kaks ja pool sajandit allunud inkade impeeriumile. Inkad lasid neil rahulikult omaette tegutseda. Hispaanlased aga võtsid peale kindluse vallutamist (see õnnestus alles 3. sõjakäiguga) 100-l sõdalasel pead maha ja ajasid nad teibasse. Seega sai kindlus ka sünge „peade linna“ hüüdnime. Ülejäänud sunniti ristiusku, suruti peale oma majandussüsteem. Lõpuks atacamenjode nagu ka inkade kultuur hävis.

Pukara de Quitor

Hispaanlastel õnnestus 3. katsel kindlus vallutada tänu sellele, et nad meelitasid enda poolele ühe atacamenjode orjadena teeninud kõrberahva. Lahingust alles oleva kirjelduse järgi oli rünnak nii tugev, et kindlust oleks nagu tabanud lingukivide ja noolte vihm. Mustad lingukivid on müüride vahel siiani igal pool maas näha.

Kustunud vulkaani lumine tipp

Edasi sõidan Valle de la Muerte´sse (surma orgu), kus küll mingit surma ma ei näe (tee on tasane). Quebrada del Diablosse (saatana kuru), kus tõeliselt järsk serpentiinidega (mäe küljele tehtud) tee on, ma ei hakka minema, sest selleks peaksin minema paarist jõest paljajalu läbi. Lähen hoopis mööda tasast kõrbeteed lõunasse ühe oaasikülani välja.

Küla lõpus on ühe samade atacamenjo indiaanlaste küla varemed. Pilet on soolane (välismaalastele 125 EEK) ja rattalaenutaja enne väljasõitu mainis, et midagi erilist see ei ole. Seetõttu teen piletikassas olevale korpulentsele naisele rumala näo ja küsin: „Kus on Valle de la Luna?“ Tegelikult tean täpselt, kuna tulles tulin sealt mööda ja sel päeval sinna enam minna ei kavatse. Naine näitab teed, kust tulin ja ütleb laisalt „põhja“.

Oaasiküla

Poolel teel tagasi peatub minu kõrval üks auto ja mees seal küsib, kuhu ma lähen. Ütlen, et San Pedrosse. “Aa, et siis enam Valle de la Lunasse ei lähegi?“, näitab igaks juhuks suuna kätte ja sõidab edasi. Tundub, et naine oli minu pärast muretsema hakanud.

Siin oli kunagi vesi..

Pärast vahetame öömaja odavama kodumajutuse vastu. Saan esialgsest hostelist broneeringuraha tagasi. Õhtule läheb jälle tormiseks ja jäädvustame fotokaga looduse vaatemängu.

San Pedro de Atacama

Kalmistu tormi ajal



Kontrastid