teisipäev, 31. märts 2015

12. päev, 26. veebr. Langano järve äärde saabumine. Telkimine Aafrikas - olelusvõitlus



Hommikul läheme jälle enne päiksetõusu bussijaama, kus üleüldises sagimises mind vabastatakse minu taskus olevast fotokast. Mardil on lisaks oma fotokas ja viimati mõned päevad tagasi on pildid arvutisse laaditud, kuid kahju on ikkagi. Põhja-Etioopia nähtud, liigume edasi lõunasse. 

Sõidame Langano, Etioopia ainsa bilharzia-parasiidi vaba järve äärde. Vahepeatuse ajal Ziway linnas tuleb meiega rääkima Jonas, kes on muhe sell liigutava looga, kuidas tuli Addisist Ziwaysse oma õde otsima, kuid ei leidnud teda ja nüüd pole tal enam raha tagasi sõita, andis oma rihma isegi ära ja magab täidega. Palub 10 biri, me ei anna. 

Õhtuhämaruses jõuame järve äärde. Selgub, et järveäärne kuurort enam Lonely Planetis mainitud telkimisvõimalusi ei paku ja majad on üllatavalt kallid. Kohalik töötaja isegi viskab Mardi katkiste teksade üle nalja (me küll väidame, et see on mood) ja küsib, et kas me oleme tudengid. Jah, oleme küll! Sellegipoolest nõelub Mart järgmine päev oma teksasid.

Seega otsime telkimiskohta väljaspool, kus esiteks üks abivalmis tüüp kuurorti juurest baarist lubab head kohta rannas näidata, siis aga väidab, et see on tema maa ja nõuab 100 biri. Saame tast lahti ja paneme telgi tee lähedale, kuid 1 tunni pärast ajab sama tüüp koos sõbraga baarist meid üles ja väidab, et ka see on tema maa. 

Kuna ta ütleb kogu aeg „No matter!“ („pole häda!“), siis hakkame teda kutsuma „No-matter“-tüübiks. Ta on ilmselgelt mingite ainete all ja pea 2 tundi üritame teda maha raputada. Ta hakkab pakkuma, et tulgu me tema koju ööbima ükskõik kui kauaks ja ei pea midagi maksma. Mis on muidugi mingi jama, sest miks me ei võiks siis ka tasuta telkida? 

Käime kuurorti juures, kuhu meid enam sisse ei lasta, sest üks valvur on väidetavalt tema isa. Kui aga läheme savanni piirile, lükkab ta meid korda-mööda jõuga tagasi, väidetavalt meie enda kaitseks röövlite, koerte ja hüäänide eest. Lõpuks südaööl paneme telgi püsti otse kuurorti värava juures ja heidame magama. Mees veel natuke aega seletab, aga lõpuks läheb minema. 

Saabumine Langano järve äärde





11. päev, 25. veebr. Kodusõja veteran toidab meid. Tagasi Addisis. Õuduste öömaja



Läbime ühe päevaga reisi pikima maa – 773 km - Mekelest Addis Ababasse pilgeni täis, kuid siiski kohalikus mõistes keskmiselt rikkamate inimestega, minibussis. Siin idapool on meist mööduvad mäed rohelisemad, kuna India ookeanile poolsel platoo küljel sajab rohkem vihma. 

Ühes vahepealses linnas tehakse lõunapeatus. Joome restoranis kohalikest puuviljadest kokteile, kui meiega alustab juttu sõjardi välimusega mees. Ta jutt jõuab ruttu selleni, et ta tappis kodusõja (ilmselt Etioopia-Eritrea sõja) ajal palju inimesi. 13 aastat tagasi lahkus Kanadasse, kus abiellus juuditariga ja sai õhuväe piloodiks. Praegu on sugulastel külas. Ta on tõeline raha-boss - tahab meile sularaha anda, kuid lõpuks lepib meile spagettide välja tegemisega. Märkus: juba teist korda Etioopias tehakse meile välja.

9 õhtul jõuame tagasi pealinna Addisi, kus palume ennast visata bussijaama läheduses odavasse hotelli, kuna peame vara hommikul kohe edasi sõitma. Noorem mees minibussis küsib meilt veel üle: „No quality?“, me ütleme „OK“.

Tulemus: noorem mees laseb meid visata kõige hullemasse urkasse, kus kogu reisi jooksul oleme olnud. All eesruumis on terve trobikond kohalikke naisi, kes meid naeratades tervitavad. See on lõbumaja. Kuid hilja on ümber mõelda. Kell on väga palju ja meil on vaja varakult edasi lõuna poole sõita. Noormees kaupleb meile soodsama hinna, kui meilt alguses tahetakse küsida ja veendub isiklikult, et me oma toa ilma ahistamiseta kätte saame.

Selgub, et peame magama ühes voodis, ühises vannitoas puudub dušš ja ukse lukustamiseks antakse odav tilluke tabalukk. Käsi isegi ei malda kirjutama, mis on vannitoa põrandal ühes kausis.

Sel ööl ma rahulikult ei maga. Öö läbi kostub toidukotist hiirte või rottide krabinat – toidust hommikul allesjäänud saiapuru viskame minema. Kas see on ilmsi või kujutan ette, aga kuulen teistest ruumidest isegi teatud hääli. Tekki me igaks juhuks üles ei tõsta – magame oma magamiskottides.

10. päev, 24. veebr. Tigrai kaljusse raiutud kirikud. Vahepeatus Mekeles



Eesti Vabariigi aastapäev. Alustame sõitu oma reisi kõige põhjapoolsemast punktist tagasi lõunasse. Ühes väikses külakeses aga hüppame välja, et vaadata Tigrai kaljusse raiutud kirikuid, millest külastame kõige vanemat - 8. sajandist. Selleks matkame 2-3 tundi lõõskavas päikeses sinimustvalge lipukesega ja seejärel ootame kuni kutsutakse vana preester, kes kiriku avab. 

Tagasiteel möödume Etioopia külapulmast (parajasti käib ringtants), kuid ajapuudusel kontvõõraks ei lähe. Ilmselt saadaks seal aru, et me pole ei pruudi ega peigmehe sugulased.

Peale sõitu 2-e minibussiga jõuame õhtuks suuremasse linna Mekelesse, kus maha minnes korraldatakse meile kohe nii transport hotelli kui juba öösel kell 4 väljuv minibuss Addis Ababasse, mis nagu hiljem teada saame, maksab 2 korda rohkem kui tavabuss, kuid sõidab 2-e päeva asemel 1-e päevaga kohale. Ehk on igati hea diil.

Õhtul filmime ennast Eesti hümni laulmas ja vaatame hotelli telekast araabiakeelsete subtiitritega Hollywoodi märulit „The Punisher“.

 
Tigrai mäed - kirikud olid raiutud nendesse kaljudesse



Ei maksa arvata, et me hetkegi üksi olime - kohalikud lapsed jõlkusid kogu aeg kaasas

Onu Mardi jutunurk

Minibussi hääletamas

9. päev, 23. veebr. Õhtu Tekleweini kodus. Smilers lööb laineid



Teeme hotelli hoovis Mardi kaasa võetud gaasipõletiga putru. Ainus kord kogu reisi jooksul. Käime linnast väljas Aksumi alamate ülikute monoliidivälja ja kuningalossi varemeid vaatamas. Mitte väga muljetavaldav - nendest pole eriti midagi alles. 

Õhtul saame Tekleweiniga turismiinfo punkti juures kokku ja läheme tema juurde kohvitseremooniale. Ta naine teeb toas tulel kõigepealt popkorni ja siis 3 tõmmist paksu kohvi siinse tava kohaselt.

Tekleweini mängib oma 1-aastase lapsega ja räägib oma elust. Ta teenib turismiinfos kuus 1000 biri (50 EUR). Ta naine pangatellerina 1500 biri (75 EUR). Kusjuures 1000 biri läheb toidule, 700 majarendile ja lisaks maksavad nad iga kuu 400 pulmade järelmaksu. Seega priisata ei saa. Pulmad olla maksnud 20 000 (1000 EUR) ja seal olnud 400 külalist. Siiski saanud nad 700 biriga omale lubada uue teleka. Maja on enam-vähem plekist, kuid sisustus on väga hubane.

Tekleweini unistab, et saaks nii palju raha kokku, et saaks osta auto. Mitte edvistamiseks, vaid korralikuma sissetuleku tagamiseks. Sest kõigi unistuste auto 90. aasta Toyota omamine võimaldab pakkuda takso- või transporditeenuseid.

Pärast käime muusika- ja filmipoes (kõik on piraatkaup) Etioopia muusikat omale kopeerimas. Peale seda, kui lasen neile Smilersi „Meteoriitide sajus“, paluvad nii muusikapoe töötajad kui T meil anda Eesti muusikat. Teeme seda hea meelega. Lisaks kopeerime Tekleweini jaoks oma Lonely Planeti digiversiooni – et ta teaks, mida turistid tema juurde tulles teavad.

Peale viimaseid õllesid ühes baaris vahetame e-postiaadresse (T käib aeg-ajalt internetipunktis) ja jätame T-ga hüvasti. See, kui kahju tal on meist lahkuda, näitab kui kiiresti on võimalik leida sõpru Etioopias.



See ei ole kaader vanast filmist, vaid Etioopia 21. sajandil

esmaspäev, 30. märts 2015

8. päev, 22. veebr. Axum – vana Etioopia impeeriumi pealinn. Kõigi eestlaste sõber Tekleweini



Hommikul jõuame lõpuks iidse (300 e. Kr kuni 700 p. Kr) Aksumi kultuuri pealinna. Tutvume turismiinfopunktis Tekleweiniga, kes ütleb, et tal oli eestlasest sõber. Pakume, et võime ka sõpradeks hakata – ta on nõus. 

Vaatame üle Aksumi peamise vaatamisväärsuse – monoliidivälja. Aksumi impeeriumi ajal valitses siin religioon, mis nägi suurte sammaste püstitamist jumalate auks. Ja iga kord aina võimsamate. Üks kord esimesel või teisel aastasajal oli kõigist eelmistest suurem sammas üles vinnamisel pikali kukkunud ja mitmeks tükiks purunenud. Peale seda said kohalikud aru, et see ei ole ikka jumalale meelepärane tegevus ja pöördusid ristiusku. Purunenud sammas on oma kohal tänase päevani.

Käime läbi ka hauakambrid ja muuseumi, samuti Seeba kuninganna basseini ja ronime mäe otsa.

Kui liigume lõunakuumuse eest varjule, kohtame oma hotellis kõrbenud, kõhuhädadest vaevatud ja tüdinud iiri paarikest, kes ütleb, et „lendab siit pärapõrgust juba järgmisel päeval tagasi pealinna ja seejärel koju“. Nojah. Kuna oleme reisiks korralikult valmistunud, siis meid sellised hädad ei piina.

Käime oma uue sõbra Tekleweiniga teed joomas. Ta läheb tööle tagasi. Vahepeal ronime üles järgmisest mäest, kus on nagu Bahir Daris riiklik Yeha hotell. Sealt saab päikseloojangut pildistada.

Peale tööpäeva lõppu lähme Tekleweini ja ta isaga baari õlut jooma ning maailma asju arutama. Õhtu lõpus kutsub ta meid järgmiseks õhtuks enda perele koju külla kohvitseremooniale, kuhu kavatseme ka minna.

Suur puu



Monoliidid

Selle monoliidi pani Mussolini vahepeal pihta ja ühes tükis tagasi ei andnudki

See on siis see kuulus viimane monoliit, mis rajamisel puruks kukkus
Linnast väljas asus müüriga ümbritsetud ülikute väikeste monoliitide väli


Pildid Etioopia ortodoksi kirikust. Kui inimesed lugeda ei oska, tuleb puust ette teha ja punaseks värvida!


Arvasite, et õigeusu kirikud on kirjud?

Ta on ju eesel!

Seeba kuninganna basseini kohal

Seeba kuninganna bassein, kus kohalikud pesid pesu

Päikeseloojang nüüdseks tähtsusetu ja väikse, aga hiilgava ajalooga Aksumi kohal