A: Torres del Paine on Tšiilis oleva rahvuspargi nimetus, mis koosneb paljudest imeilusatest järvedest ja mägedest. Meie päev algas kell 6.30 kui olime ärganud peale eriti külma ööd. Ka selles hostelis ei olnud meie toas kütet, kuid oli mitmeid kordi külmem. Mul tulid kohe Jakobi tänava talve üleelamised meelde, kui ahjust polnud kasu ja ma käisin päevad läbi kodus kasukaga ringi, magasin mütsis ja sõrmikutes, ninal plaaster (miski pidi ju nina soojendama). Kuigi veel parem oleks olnud pipraplaaster!
 |
| Hõissa! Ootan bussi maja ees. |
Läksime maja ette, kuhu pidi 7.30 buss tulema, aga mis saabus väärikal kombel alles 30 minutit hiljem. Mulle oli see esimene kord, kui meie reisi jooksul otsustasime kasutada turismifirmat. Võimalus oli bussiga saada rahvusparki ja seal 6 tundi omal käel ringi vaadata või sõita veidi kallima hinna eest hoopis soojas turistibussis ja näha rohkem vaatamisväärsusi. Võtsime teise variandi, sest eelkõige meil polnud õigeid riideid ja teiseks hinnavahe ei olnud nii suur. Siiski oli väga imelik olla teiste „turistidega“ samas bussis, sest meie ennast samasse klassi ei klassifitseerinud.
 |
| Hõljun rõõmust õhus. Taustal meie giid Antonio (valgete pükstega). |
Bussisõit kestis umbes 10 tundi. Vahepeal tegime peatusi ilusates kohtades, klõpsisime vapustavaid pilte ja siis sõitsime järgmisesse kohta. Giid, Antonio, oskas inglise keelt, nii et saime informatsiooni, mida muidu poleks saanud. Kuna rahvuspark on eriti kuival alal, siis kipuvad tulekahjud tekkima seal kiiresti. Nii näiteks kirjutas LP, et paar aastat tagasi tegi üks matkaja lõket söögi valmistamiseks ning tuli viis 10% rahvuspargist. Antonio aga mainis, et eelmisel nädalal oli ka üks suurem põleng ja seda WC paberi tõttu. Nimelt tuleb kogu oma prügi rahvuspargist ära viia, aga kuna tegemist oli noormehega, kes tuli äsja sõjaväest, siis neid õpetati „kõikidest jälgedest vabanema“. Niisiis peale „looduse kutsungit“ põletas ta koos oma paberiga veel ühe osa pargist maha.
 |
| WC paberist tekkinud põlengu tulemus. |
Vahepeal tuli lõuna aeg ja me buss peatus söögipoolikuks. Jõukamad inimesed ruttasid restorani (sooja) ja vähem-jõukamad (meie) jäime välja oma võikusid hävitama. Kuna ilm oli ilus (kuigi veidi tuuline), siis olime oma situatsiooniga väga rahul: võileivad maitsesid ülihästi ja vein veel paremini. Söödud-joodud läksime kohustuslikke pilte tegema, ja seekord otsustasin Mihklist inspireerituna teha planking´ut aga reketita.
 |
| Plänkiv mina. |
Meie giid, Antonio, oli eriti vahva sell. Ainult 23 aastat vana, aga töötas juba neli aastat giidina ja õppis raamatupidamist. Kuna hooaeg Torres del Paine´s kestab 5-6 kuud, siis muul ajal sissetulekut ei ole. Seega ka iga teine Puerto Natalese elanik kogub raha turistirohkel perioodil ja elab hiljem järgmised pool aastat selle raha peal.
Peaaegu et viimases peatumiskohas läksime liustikku vaatama, aga kuna tuul oli tugev, siis Leo kübar kukkus vette. Antonio tahtis kohe sääred vette pista, et müts päästa, aga me polnud muidugi nõus (väljas ikka +9, külm!). Meie müts – meie vastutus. Leo otsustas, et ta ostab hoopis endale uue mütsi ja läks muretult edasi. Mina aga olin see vastutustundlikum pool (ometigi olin selle mütsi ise muretsenud, kahju oli!) ja läksin teisele poole kallast, sest oli näha, et sinna see jõuab. Õnneks jõudis imekombel Antonio minust ette, päästis mütsi ja läks seda Leole viima. Mina aga jäin kännu peale istuma ja vaadet nautima.
 |
| Õnnetu müts. |
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäime bussireisiga väga rahule, ja oma õhukestes riietes oleks ilma bussita kindlasti kopsupõletiku saanud. Aga jah, Patagooniasse tulek oli oma nutsu väärt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar