Katja lahkub hommikul, talle
tulevad järgi tema eestlastest sõbrad Riost. Ühe nimi on Mart ja ta üks esimesi
lauseid mulle (peale sõrmuse märkamist) on: „Reaali poiss, jah?“ Küsin vastu:
„Sa ka?“ Tema: „Pikka aega tagasi, jah.“ Räägin neile natuke oma reisist ja
seejärel peavad nad minema.
Käin ujumas. Teen süüa. Õhtul
plaanin välja minna, kuid siin enamasti enne keskööd midagi ei toimu. Ainult
meie hostelis mängib bänd. Kui kirjutan blogi, istub minu juures üks naine.
Üritab helistada kellelegi. Pakun oma mobiili SMS-i saatmiseks ja ta ka kasutab
seda võimalust. Selgub, et ta on austraallane. Vastutasuks pakub, et teeb mulle
dringi välja. Algul keeldun, kuid kuna kell on 10 ehk südaööni veel aega küll,
siis hiljem ikkagi nõustun.
Saabuvad brasiillastest mees ja
naine, keda ta ootas. Selgub, et nad olid Austraalias 6 kuud korterikaaslased.
Nüüd näitavad talle Brasiiliat. Dringiks valin Capirinha, kohalikust
suhkrurooviinast Cachacast joogi, millele lisatud laimi ja suhkrut. Üsna magus.
Saan teada palju Brasiilia ja
Austraalia poliitikast, korruptsioonist ja muust. Näiteks et üks Brasiilia
poliitik olevat öelnud avalikult: „jah, ma varastan, aga ma tean head ka!“ Lõpuks
kell pool 1 pannakse meie hosteli restoran kinni ja läheme lahku. Ainult et
mina lähen veel linna. Sattun ühte rokikohta, kus üsna hea kohalik bänd esineb.
Pool 4 väsin siiski ära ja lähen koju magama. Mõneks ajaks siiski astun läbi
meie hosteli seltskonna juurest, kes sel hilisel tunnil ranna ääres kitarri
tinistab ja laulab. Nad on seal ka paar järgmist ööd.
 |
| Brasiillased on maiad. Tänaval müüvad igasugu koogikesi |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar