maailmakodanik: 184.päev, 20. aprill. Krišna-Alina, Kristuse kuju ja transvestiidid

Istun hommikul hostelis oma laptopi taga, kui minu juurde tuleb üks tüdruk ja palub, et laadiksin Bluetoothiga tema iPhone-ist ühe pildi oma arvutisse ja seejärel tema Facebook-i. Peale natukest jamamist see õnnestub. Kavatsen minna kuulsa Kristuse kujuga Cerrocovada mäele ja selgub, et tema kavatseb ka. Eriti sobib mulle tema plaan ronida üles jala, mitte maksta mäkke mineva rongi eest. Seega läheme koos. Alina (29) on pärit Tšeljabinskist, Venemaalt ja on juuksur. Mainin talle, et ka minu Eesti juuksuri nimi on Alina, mille peale ta naerab. Omal ajal õppis ta ka ülikoolis disaini, kuid jättis pooleli. Kuna mulle tundub, et minu vene keel on parem kui tema inglise keel, siis räägime vene keeles.

Hakkame jala minema, mägi pole hostelist väga kaugel. Tema telefonis oleva kaardi järgi jõuame kohta, kust edasi ei pääse, kuid peagi leiame teise tee. Selgub, et Alina on krišnaiit. See tähendab, et ta ei joo, ei suitseta ja sööb ainult taimetoitu. Nagu ta ütleb, on ta seda järginud viimased 6 aastat. Nooremana on ta ikka kõvasti pidutsenud. Ta on Brasiilias 3 kuud ja esimesed 2 kuud keskendus oma usuraamatute lugemisele ja nendes ette nähtud harjutuste tegemisele. Õppis ka mingil määral portugali keele ära. Oli kuskil väiksemas linnas ja elas rannas. Rios ta üritab rannas mitte elada. Meie hostelisse sai ta üheks ööks, kuna keegi hea inimene kuskilt kirikust oli tema eest maksnud.
.

Mäe ääres olevast pargist läbi minnes leiab ta maast mingid viljad ja sööb neid. Ütleb, et on neid siin varem proovinud. Hakkame mäkke ronima ja Alina läheb üllatavalt nobedalt, kuigi muretseb kogu aeg, et on liiga aeglane. Tõus on väga järsk. Ta on ühe korra paar nädalat tagasi teiselt poolt üles roninud, kuid tookord oli linn nii udus, et tahtis uuesti minna. Vahepeal on ta jälle kohalikud viljad leidnud ja üritab neid mulle ka sisse sööta. Siis jälle joob kuskilt allikast. Ja räägib pikalt oma usust. Saan aru, et krišnaiit peab alandlikult Krišnat teenima läbi erinevate raskuste talumise ja kui mitukümmend aastat seda teed, siis ehk Krišna märkab sind ja saadab oma õnnistuse või annab hingerahu või midagi.

Peale natuke rohkem kui 2 tundi ronimist jõuame üles. Kuna Alina ei raatsi kuju alla mineku eest 20 reaali (130 kr) maksta, siis ei hakka ka mina sinna minema. Nii kuju kui linnavaated on ilusti näha ja isegi üks giid heast tahtest näitab meile, kus asuvad linnas olulised punktid ja kus favelad ehk getod. Hakkame mööda raudteed alla minema. Alina hakkab oma palvehelmeid lugema ning 2 tundi „hare-krišnat“ pobisema. Ütleb, et peab iga päeva seda tegema. Vahepeal annab mingi valvur, kellelt ta küsib allika asukohta, Alinale tasuta pudeli vett.
.

Kui kell 6 alla jõuame, läheb pimedaks ja vastavalt hostelipersonali soovitusele mitte minna pimedas jala tahan minna bussi peale. Selgub, et ka 2,75 reaali (17,5 kr) bussipileti eest on Alina eelarve jaoks liiga palju, kuid vastumeelselt nõustub ta selle siiski ohverdama. Kesklinna lähedal sööme ja seal juures olevas Lapa linnaosas ootame kella 12 öösel, et siinset ööelu näha (on reede). Nimelt on Lapa kuulus selle poolest, et inimesed pidutsevad siin tänaval. Ainult et Brasiilias (nagu ka Argentiinas) üldiselt enne 12 välja ei tulda.

Lööme veel mitu tundi surnuks, jalutame ringi. Üks tänav on ääristatud prostituutidega ja Alina tahab nendega lähemalt tutvust teha ja oma käega katsuda. Kui peale esimest ütlen Alinale, et see oli transvestiit, on ta üllatunud. Aga ka teised, kellele ta „tere“ ütleb, on ilmselgelt meesnaised. Mingi mees tänavalt tunneb Alina ära, nähtavast on ta algaja krišnaiit ja kohtunud on nad Rios kui Alina 3 kuud tagasi sinna saabus. Alina vastab ta küsimusele, et kas ma olen ka tulevane krišnaiit, et mul on head silmad küll (?).

Lõpuks 11-paiku valguvadki tänavad rahvast täis, kes käib ööklubide ja joogiputkade vahel, mõned tantsivad tänaval kuskilt tuleva muusika saatel. On näha ka mõningaid 16-aastaseid noori faveladest kambas ringi liikumas. Mingi väike tüdruk üritab mu seljakoti sahtlit tagant lahti teha, kuigi mul seal midagi väärtuslikku pole. Teen ka kindlaks, et bussid tagasi hosteli lähedale sõidavad öö läbi. Alina kavatseb selle tunnise tee aga läbida öösel jala (kotid on tal hostelis). Mingi hetk võtan õlled ja siis Alina teatab, et peaksime lahku minema, et eri inimestega suhelda. Et kohtume seal, kus ma seisan. Ja kaob. Ootan pool tundi. Käin ka ringi, otsin teda. Kuid see on üsna lootusetu üritus. Kuna olen pikast päevast üsna väsinud, siis lähen bussi peale ja sõidan hostelisse magama. Veider päev.