Mu lend maandub Rio de Janeiros
kell 5 hommikul. Peruuga võrreldes olen kella 2 tundi edasi keeranud. Kui
lennujaamast väljun, on veel pime. Annat ei ole enam. Olen ainult mina. Suures
kuritegelikus linnas. Ah et kui kuritegelik ta ikka on ja kas see ei ole
lihtsalt hirmujutt?
Tänu seda ümbritsevatele getodele
ehk favela-dele on Rio mingite
allikate järgi maailma 5. kõige ohtlikum linn. Bagdad, Iraagi pealinn, kus
toimuvad aeg-ajalt pommiplahvatused, on selle järgi seitsmes. Ausalt öeldes
kaalusin vahepeal ka varianti, et lähen otse järgmisesse linna edasi ja Rios
üldse ei peatu. Ümber mõtlema pani mind see, et Rio laht on üks 7-st
looduslikust maailmaimest. Ja Niki, keda kohtasin Isla del Solil ja kes oli
ilma mingite probleemideta siin kogu Rio Karnevali aja pidutsenud.
Lähen bussi peale, mis viskab
mind mere äärde Botafogo linnaossa (kesklinnast lõunas, Copacabanast põhjas). Päike
hakkab just tõusma ja sõidul lennujaamast mööda mere äärt avanevad tõesti kenad
vaated. Jõuan oma broneeritud hostelisse enne 7. Kedagi, kes inglise keelt
räägiks, veel üleval ei ole. Kell 8 lastakse mul hommikust süüa. Brasiilias on hommikusöök
külluslikum kui mujal Lõuna-Ameerikas, kus sai ainult saia ja teed. Siin saab
küpsetajas teha krõbedaid võileibu juustu ja singiga, on piim ja maisihelbed,
erinevad puuviljad. Tänu sellele saan siin päevas hakkama enamasti kahe
söögikorraga.
Kõht täis, saan oma voodi kätte
ja heidan magama, sest pole lennukis öösel maganud. Ärkan pärastlõunal. Sõidan
metrooga Ipanema linnaossa ja kõnnin randa. Kuna mu kõht on tühi, siis võtan
ühest rannaputkast „x-burgeri“. Maksab see 7 reaali (korrutades 6,4-ga saab
EEK-i, ehk siis 45 krooni). Enne majade vahel otsides olid kõik toidud alates
15 reaalist. Kuna nimi on „x-burger“, siis kujutan ette, et see on vähemalt
suur. Aga ei ole. Hiljem saan teada, et kõik burgerid Brasiilias on
„x-burgerid“, kuna keegi oli kunagi kuulnud, et inglise keeles nimetatakse seda
„cheese burger“ ja „x“-i loevad nad
siin „tsiish“. Seega hakatigi kirjutama „x-burger“.
Kuna on pilvine ja tuuline, siis
käin ainult jalgupidi vees. Kuna rannariba on kitsas, siis sinna on kuulda
paralleelse autotee peal sõitvate autode müra. Mõtlen, et Pirita rand on
igatahes ilusam kui see. Kui päike hakkab loojuma ja läheb paremal oleva
mäekühmu taha, läheb tuul tugevaks. Otsustas tagasi minna. Naljakas on see, et
päikseloojang Ipanemal on üks Rio „kohustuslik“ vaatamisväärsus. Võib-olla kui
pilvine pole, siis läheb taevas ikkagi punaseks.
Hosteli lähedal võtan oma
endiselt tühja kõhu täiteks ühest kohalike jaapanlaste söögikohast Yokasoba. Suur
nuudlihunnik lihaga. 9 reaali (60 kr). See on üks soodsamaid toite, mis siin linnas
leidub. Kohti, mis seda pakuvad, on Botafogo linnaosas mitu.
Hostelis võtan õlle ja ajan juttu
valvelauas töötava tüübiga. Ta nimi on Murillo (24), ta on eelmisel aastal
lõpetanud ülikoolis tootearenduse eriala ja ootamas mingit
insenerisertifikaati. Kuigi juba 4,5 kuud tagasi lõpetanud, on tal kuhugile
insenerina tööle saamiseks vaja veel mitu paberit teha. Ütleb, et üritab ka
Saksamaale tööle saada, kuna lisaks inglise keelele räägib saksa keelt. Kuna ta
nägi, et töö leidmine võtab aega, siis asus ta tööle hostelisse. Siin on ta
töötanud 2 kuud.
 |
| Need pildid Ipanema rannast on tehtud viimasel päeval Rios, kuna esimesel korral olin ilma fotokata |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar