L: Hommikul 5.30, veel täiesti
pimedas alustame mäe vallutamist. Ka siin on olemas buss, kuid see maksab 19
USD-d üles ja alla 15-minutise sõidu eest. Jala on ikka palju lõbusam. Mina
olen juba kõrgusega harjunud ja 2400 m pole võrreldes Boliivia pideva 4000
meetriga midagi. Kuid Aasia tüdrukud tulid alles hiljuti ja soovivad iga natukese
aja tagant hinge tõmmata. 7 paiku jõuame lõpuks üles.
Kuigi juba ronides näeme võimsaid
vaateid pilvedesse mattunud roheliste teravate mägedega, on kohale jõudes
avanev pilt muljetavaldav. Pilvedesse mattununa tundub Machu olevat tõeline
kummituslinn. Näen Elenit ja Marekit. Selgub, et neil eelmisel päeval nii hästi
ei läinud ja nad jäid raudtee juures matkates täiesti vihma kätte. Küll aga on
nende giid asjalik ja liitun hoopis nende grupiga. Saan teada, et inkad sõid
ainult taimetoitu. Ja elasid 120-aastaseks.
Selle kohta,
miks Machu Picchu nii hästi säilinud on, on mitu teooriat. Esiteks, et nagu
paljudes muudes kohtades, hukutasid tuulerõuged kõik elanikud. Või et lihtsalt
jäeti see hispaanlaste saabudes maha. Igatahes, kaevati ta džunglist välja alles
20. sajandi algul (kuigi kohalikud kogu aeg ta olemasolust teadsid), nii et
konkistadoorid temast midagi ei teadnud. Kuna sinna viis 8 teed, siis oli ta inkadele
oluline kaubasõlm, kuid lisaks ka erilise perfektsionismiga ehitatud.
Veedan lõpuks varemetes 4 tundi, ringi
uidates ja erinevaid giide kuulates. Siis on kell 11 ja aeg hakata tagasi
liikuma. Seekord matkan üksi. Kui jõuan hüdroelektrijaama juurde, olen juba
üsna väsinud. Seekord veab ja saan ühistakso peale, mis läheb otse Santa
Mariasse, võin Santa Teresa vahele jätta. Kuid Santa Mariasse jõuan alles 4 ja
selgub, et järgmine buss tagasi jõuaks kohale alles öösel. Õnneks saan tunni
pärast mingi kohalike seltskonna erabussi peale. Kitsas on, aga kiirem. See
viib mind hosteli lähedale väljakule, nii et saan jala öömajja jalutada.
Tehtud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar