A: Tahtsin külastada Argentiinat juba ammu. Arvatavasti lapsepõlvest, kui nägin telekast kirglikke Ladina-Ameerika inimesi karjumas Te amo (armastan sind), soy emparazada (olen rase), te quiero (ma tahan sind), Maria! Maria! Maria! Jõudsingi sellele Maria-maale, aga kindlasti ei näinud seda, mida ootasin, aga ehk on veel ees. Peale pikaaegset puhkust Buenos Aireses otsustasime sõita Patagooniasse liustikke vaatama. Meil ei olnud see algselt plaanis, aga kuna meie toredad Laosest leitud tuttavad Maare ja Heiti soovitasid, siis otsustasime ikkagi selle reisi ette võtta. Tihti sa ikka Argentiinasse satud?! Leo tahtis sõita bussiga ja me olekski seda peaaegu teinud, aga lõpuks tuli välja, et lennukiga tuleb pea sama hind, aga ajasääst oleks kuskil 40 tundi. Peale 29 tunnist lendu polnud ma üldse entusiastlik bussi istuma. Kolm tundi lendu ja jõudsime oma vahepunkti Rio Gallegosse. Muide –ll- tuleb siin hääldada nagu venekeelset – щщ. Ja kes vene keelt ei mäleta, siis sama hääliku leiab ingl. keelse sõna sugar algusest. Kahjuks ei saanud ühtegi öömaja broneerida internetis, seetõttu helistas Leo ühte hostelisse, kus meile öeldi: Meie broneeringuid ei tee, kuid tulge ükskõik mis kell ja saate koha. Mõeldud, tehtud! Takso tõi meid kell 03.30 hosteli ette, kus vanahärra ütles, et kõik kohad on täis. Niisiis me vaatasime suu ammuli seda meest ja ei teadnud, mida öelda. Tema ei rääkinud inglise keelt, ja meie hädise hispaania keelega ei saanud talle midagi eriti vastu öelda. Härra saatis meid kuhugi naaber tänavale teise hostelisse. Pimedal tänaval, kaardiga, millest polnud suuremat kasu ja öiste hulkuvate koertega hakkasime öömaja otsima. Kohe ütlen, et seda maja me ei leidnud! Hoopis saime külmatrauma. Lõpuks nägime mingit tüüpi, kes juhatas meid enam-vähem odavate öömajade poole. Kahjuks olid kõik kinni. Ja kuna tegemist oli nö kuurortlinnaga, siis hinnad olid siin meeletud. Polnud midagi teha, kui minna „luksus-hotelli“, mida soovitati Lonely Planetis. Saime toa 750 krooni eest. Selle raha eest sai Aasias 7 ööd!!! Kell 4 öösel läksime magama suure pettumustundega. L: Anna nimetas seda „luksus-hotelliks”, kuna see oli tegelikult täpselt samasugune hotellikene natuke rääbaka 2 voodiga toaga nagu enamus kohti, kus ööbisime Aasias. A: Kell 9.45 ärkasime, sest Argentiinas on check-out kell 10.00 (arhhhh..). Panime kotid selga ja suundusime bussijaama. Seal saime ilusti piletid Puerto Natalesesse, Tšiili linna, et külastada Torres del Paine rahvusparki, mis üks suurimad vaatamisväärsusi Tšiilis.  |
| Ei, see pole meie buss, aga seda bussi nägime igal pool Argentiinas. |
 |
| Argentiina stepp. |
 |
| Tšiili väikelinn |
 |
| Piiril |
A: Meie sõit kestis ainult 5 tundi. Vahepeal ületasime Tšiili piiri, kus sellisel vanal kombel me kotid läbi otsiti. Ega sul puuvilju kaasas pole? Oled sa kindel? Läbiotsimise läbielanud jõudisme sihtkohta.
Bussijaamast suundusime oma esimese öömaja poole. Huvitaval kombel võttis meid vastu väga noor noormees (u 18 a.), kes purssis hispaania keelt, kuid inglise keele peale üle ei läinud. Tuli välja, et tegemist on saksa poisiga, kelle vanemad seda hosteli üleval peavad. Mulle igatahes sobis tema aeglane stiil, sest mina purssisin sama halvasti nagu tema (halveminigi) , nii et sain kogu jutust aru. Muidugi Leo kogemata rammis inglise keelega sisse ja minu dialoog oligi lõppenud. Õhtul me sööma ei läinud, vaid ostsime banaanid ja läksime magama. Hommikul ärgates oli väga külm, kütet tubades ei olnud. Ju vist plekkmaja on õhuauke täis ja viib soojuse minema, nii et pole mõtet kütta, aga väljas on mingi +10.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar