115. päev, 11. veebr. Bussiga Juninisse. Argentiina elust

L: Barilochest sõidame edasi järvistus asuvasse Paide-suurusesse linnakesse nimega Junin de los Andes. 

Bussisõidu ajal mõtlen kõige huvitava üle, mida tüdrukud, põhiliselt Julia mulle eelmisel päeval Argentiina elust ja eriti just noorte vaatenurgast rääkis. Julia inglise keel oli kõigist parim. Lõpetanud oli nii ta kui ta sõbrannad erakooli. Mitte mingi uhke kooli, vaid sellise keskmise keskklassi kooli. Riigikoolide hulga pidi ka häid koole olema, kuid enamus on siiski keerulised, vaestest peredest lastega, kellest osad on ka narkomaanid. Huvitav oli fakt, et Argentiinas saab õpetajaks ainult peale 2 aastat õppimist. Seetõttu lähevad kõige laisemad just õpetajaks õppima. Mõistagi see ei mõju hästi õppekvaliteedile koolides.

Julia teadis juba ette, et kui ajakirjanduse lõpetab, siis ootab teda miinimumpalgaga töö mõnes ajalehes. Noori on palju ja seega sellel alal karjääri teha raske. Miinimumpalk Argentiinas on 2300 peesot ehk 7000 Eesti krooni. See on palju kõrgem kui 290 EUR ehk 4500 kr Eestis. Buenos Airese hindu arvestades olevat sellega siiski väga raske ära elada. 

Uurisin, et kuidas inseneridel siin töö leidmisega võiks olla. Selle peale keeras Julia jutu ajaloole. Argentiinas aastatel 1966-1983 kestnud sõjaväelise diktatuuri ajal intelligente kiusati taga ja paljud helgemad pead lahkusid riigist. Nagu ta ütles, „Cristina üritab neid nüüd tagasi meelitada, kuid see on raske”, viidates praegusele presidendile Cristina Kirchnerile. Seega peaks teadlasi ja insenere avasüli vastu võetama, leidis ta. Siiski kõik tüdrukud olid otsustanud minna õppima mõnda huminataareriala. Ehk üsna sarnaselt Eestile.

Küsisin Julialt, et kas ta raamatuid loeb. Ta ütles, et tema loeb hea meelega. Kuid et enamik noori ei loe. Istuvad päevad läbi Facebookis ja tegelevad muu jamaga. Uurisin ka muusikamaitse kohta ja sain 15-minutit juttu erinevatest muusikastiilidest ja bändidest, mida ma ei teadnud. Lühidalt meeldisid talle rokk ja alternatiiv, eriti psühhedeelne. Samas üks tüdruk oli hoopis räppar 50 Cent`i fänn. Ehk noored nagu Eestis.

Enamus argentiinlasi teab Eestist, et see asub Euroopas ja on üks Balti riikidest. Julial olid üllatavalt tabavad küsimused Eesti kohta. A la „tean, et Venemaal on suured probleemid narkomaania ja alkoholismiga, kuidas on Eestis?”, „Kui suur on sotsiaalne ebavõrdsus?”. Ja mõni mitte nii tabav: „Kas eesti ja vene keel on segunenud nagu meil hispaania, itaalia ja indiaanikeeled?”. Ta soovis ka õppida natuke eesti keelt ja kui olin ta õpetanud ütlema „minu nimi on“, siis kirjutas ta hiljem täpselt õigesti selle oma mobiilis oma sõbrannadele. Tõdesime päeva lõpuks, et saime mõlemad päris palju üksteise riikide kohta teada.