L: Teeme väljasõidu Junin de los Andesist paaritunnise sõidu kaugusel asuvasse Lanini rahvusparki. Park on oma nime saanud selle keskel asuva suure kustunud Lanini vulkaani järgi. Peale raputavat bussisõitu ja väikest instrueerimist pargi sissepääsu juures lastakse kell 11 meid nö pargi peale lahti. Aega on meil 18.40-ni, mil tagasibuss lahkub. Eelmisel päeval olen linnas turismiinfos selgeks teinud, millised matkarajad on pargis olemas. Kuna meil ei ole plaanis väga palju kõndida, siis valin 1 tunni 50 minutise raja kose juurde.
Vulkaani terav lumivalge koonus paistab eemal. Peale rahulikus tempos jalutamist ja söögipausi jõuame väikse kiriku juurde. Kirik asub ilusa järve kaldal, kohe kõrval on kellegi farm (kas siin peaks neid kutsuma rantšodeks?). Nähes meid, tõttab välja suur ja uhke kukk, kes nagu õppejõud eksami ajal teeb ringe ümber minu. Anna põgeneb eemale. Kukk liige tagasi oma aeda. Mõne aja pärast tuleb ta uuesti koos kanadega. Anna arvab, et see on kavandatud rünnak meie vastu ja liigume koos ära.
Kõnnime natuke edasi, mööda karjamaadest, kus söövad hobused. Jõudnud suure kivini, leiab Anna, et tema rohkem ei jaksa. Heidame pikali kivi peale, naudime päikest. Ümbritsevad meid mäed, järv ja selle ääres olevad pikad küpressi-sarnased puud. Pilved on taevasse tõmmanud pikad valged triibud. Tunnen, kuidas päike lausa kõrvetab jalgu. Anna avastab, et on juba natuke päikse poolt põletada saanud ja paneb lõpuks ka päiksekreemi.
Kuigi kell on juba 3, otsustame liikuda edasi kose juurde. Tee läheb mäest üles ja alla. Vahepeal ühe kämpingu juures, kus telkimisplats inimese kohta maksab sama palju kui meie hostel, oleme veel sunnitud veel peatuma. Kui metsa jõuame, on Anna juba täiesti näost punane, rääkimisvõime kadumiseni väsinud. Tee ääres varitsevad langejaid raisakotkad. Lohutan, et kaardist ja sellest, et buss peale meie mahaviskamist samas suunas edasi sõitis, võiks eeldada, et ta ka siit lähedalt võib meid peale võtta.
Lõpuks hakkab kosk eemalt paistma. Läheme ühest rantšost küsima, kus öeldakse, et buss läheb ainult tolle sama kiriku juurde välja. Kell on juba 16.40 ja koseni veel oletavalt 40 minutit kõndimist, seega pöörame tagasi. Hääletan igat mööduvat autot, kuni lõpuks mägise tee juures meid peale võetakse. Autos on mees, naine ja noor neiu, kes ilmselt nende tütar. Anna tumepunane nina ja punane nägu tekitavad neis kaastunnet ja nad viskavad meid bussipeatusse ära. Sellest matkast taastub Anna viis järgmist päeva, mille jooksul vahetab välja naha kõrvadel ja nina peal…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar