64. päev, 22. dets. Tahan koaalat – Taman Negara rahvuspark

L: Tõuseme hommikul varakult, et sõita rongi ja bussiga Taman Negara rahvusparki Kuala Tahani (Tahan) külakesse. Kogu päeva lausa kallab vihma.

A: Kes oleks võinud arvata, et mulle džungel ei meeldi? Mina küll ei osanud. Arvatavasti, kui meie esimene öömaja poleks olnud nii traumaatiline, siis võib-olla oleks nädalane viibimine Kuala Tahanis olnud hoopis teistsugune.

Nagu alati leidur Leo leiab meile kõige odavama öömaja. Selleks korraks on see mingi Durian Chalet, mis asub kuskil metsas/džunglis. Kuna tegemist on populaarse turismi kohaga, siis hinnad on palju kallimad kui teistes linnades. Esimene tuba tundub normaalne, kuid kalliduse tõttu ja Leo näoilme „me peame säästma ja OLEKS PÄRIS TORE MAGADA BAMBUSHÜTIS, MIS ON MEETER KORDA MEETER. KUS AKNAST ROOMAVAD SUURED PUTUKAD SISSE JA SEE OLEKS SUUREPÄRANE KOGEMUS. Otsustame siis selle toa võtta. Tõesti kotti polnud kuhugi panna. Ainus, mis toa juures lohutas, oli sääsevõrk.

Peale poolt tundi „toas“ viibimist, tabas mind „traumahoog“, väljast kostuvad inisevad, sirisevad ja muud kahtlased hääled, panid mind mõtlema, et nad kõik tahavad öösel meie tuppa tulla. Murdepunktiks sai minek dušši alla, kui ma nägin põrandal sadakond kahtlast putukat wc ümber ronimas ja tigu ringi roomamas, kus „toa“ sein on ainult poolik, nii et kõik tahtjad putukad saaksid tahtmise korral öösel meid terroriseerida (ja me ei räägi siin väikestest putukatest, see on ju kuradima Tarzani džungel). Ühesõnaga tuli välja „Anna-Monster“. Teate küll neid filme, kus inimese naha seest tuleb mingi tulnukas välja. Sama juhtus ka minuga. Monster tõstis häält ja lõpuks kolisime kallimasse tuppa ja ma läksin magama.

L: Kusjuures meie teise majakese ukse taga verandal hingas õhtul värsket õhku ainus suur ämblik, keda kogu rahvuspargis viibimise jooksul nägin. See nägi välja umbes nagu inimese käsi. Kahjuks ei taibanud seda pildistada.