53. päev, 11. dets. Ahvide linn

L: Ärkan öösel taas halva enesetundega ja igaks juhuks käime hommikul kohaliku arsti juures, kes ütleb (või mina saan nii aru, kuna inglise keelt ta eriti ei räägi), et tegu ikkagi kõhuviirusega ja soovitab paar päeva puhata.

Arsti juures käik ise on muidugi üsna lustlik seik – nimelt esimese asjana saab Anna hommikul välja astudes šoki, kui peale välja astumist ahvidelinn on inimestest tühi ja väikseid makaake, kes ronivad elektripostidel ning mööda seinu, täis. Kuna mõlemad käisime mõne aja eest Eestis vaatamas filmi „Rise of The Planet of The Apes“, kus kurjad targad ahvid võtavad maakeral kontrolli (mille poole pealt Anna kinost lahkus, kuna film oli liiga hirmus), siis tundub see eriti kõhedust tekitav.

Transpordi kauplemine haiglasse lõppeb 3-rattalise jalgratta peal (millistega viimati üritasime sõita Pekingis ja sattusime petiste ohvriks, vt. reisi 4. päeva postitust), meie kahekesi taga istumas ja vanamees vaevaliselt väntamas või iga tõusu peal ratast kõrvalt lükkamas. Annal hakkab vaesekesest nii kahju, et ta pärast keeldub samamoodi tagasi minemast. Kuna ta ei julge ka odavama mootorratta peale minna, siis tuleb tema tagasi jala, kuid ka seal ootavad teda üleelamised.

A: Ah, mis üleelamised? Need on nagu sääsehammustused, mida järgmisel päeval enam ei mäleta. Mina saan traumasid igast ehmatusmomendist. Näiteks kõnnin tänaval ja mingi ahv hüppab ette, vaatab pingsalt otsa ja ootab midagi. Siis ei tea, mida teha, kas ignoreerida ja edasi minna või hoopis tagasi. Enamasti valin kolmanda tee ja lähen teisele poole teed, kuni järgmine koer või ahv mind jälitama asub. Muidugi on omamoodi lõbus neid ahve jälgida, eriti väikseid. Nad on harjunud kohalikega ega pane suurt rahvamassi tähele. Söövad vaikselt banaane ja on üldiselt õnnelikud. Vahepeal tekkis küsimus, kust need ahvid tulid ja miks neid nii palju on? Esimesele küsimusele vastust ma ei tea, aga teise kohta on teooria küll. Nad on nagu krantsid, alguses oli vähe, siis hakkasid paljunema ja inimesed ei võtnud kontrolli selle üle. Nüüd ongi kesklinn paksult makaake täis.

Üks hetk oli küll hirmutav, kui me hostelis kavatsesime just magama minna (4. korrusel) ja akna taga hakkas hull ahvide galopp ja mingid kahtlased häälitsused. Ei tea kas paaritusid või tegid muid mänge, kuid vahepeal kuuldus isegi kaklust. Sellest tingituna panin padja hoopis teisele poole. Sest kartsin, et mõni makaak lööb akna sisse ja kägistab mind.

Selgelt olen liiga palju filme vaadanud!