Kuna mitu päeva järjest on kõvasti vihma kallanud, siis tee on selline libeda muda ja puujuurte rägastik. Päike on välja tulnud ja õhk on kuum. Kaanide pärast olen riides nagu kubujuss. Higine nagu loom, jõuan tunniga oma ronimisteeni ja naudin vaateid.
Milline siis ikkagi on džungel? Mitte nii hull ja elurohke, nagu ette kujutasin. Isegi mitte väidetavalt maailma vanim džungel. Jah, siristamist ja huilgamist (tirtsud, konnad, linnud, imetajad) kostub pidevalt. Mõned puud on tõesti väga suured. Mõnes kohas liiguvad nimetissõrme kahe lüli suurused sipelgad. Kuna ühe korra juba Bangkokis sain sipelgalt hammustada ja mu käsi paisus natuke, siis väldin neid. Kuid pea-aegu väljumiseni on suurimad loomad keda näen gekod ja linnukesed. Siiski, väljapääsu lähedal märkan võsas meetrist roomajat, kes osutub monitorsisalikuks. Mind nähes laseb ta jalga. Esimesel korral saan ainult 1 kaani, kes minu vere maitse peale ise jalga laseb.
Kuidas veeta jõule džunglis? Paremini kui võiks oodata. Viin Anna üle jõe kuurordi peeneimasse restorani, kus on isegi kuusk ja mängib lääne jõulumuusika. Minu palve peale süüdatakse laual ka küünal ning seejärel ka kõigil teistel laudadel. Mina tellin kohalikus stiilis roa, Anna Fettuchini. Magustoiduks tellime mõlemad kohupiimakoogi. Toit on oivaline. Kõige tipuks tuuakse kõigile väiksed kingitused. Lisaks jalutavad restoranist mööda üks haukuv hirv ja üks tapiir, nii et ka Anna näeb tükikest džunglist. Õhtul süütame oma hostelis veel küünla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar