L: Päeval kohtan meie öömajas (ukse ees kitarri tinistamas) Martin´i Prantsusmaalt. Martin on 20 aastane, õppinud puusepaks. Ta töötas 4 kuud Nepaalis vabatahtlikuna oma erialal. Sai ta sinna mingi organisatsiooniga. Nagu ma aru sain, oli ta esimese kuu ühes kohas, kus see organisatsioon talt kõige eest raha küsis. Siis läks ta koos inglise keele õpetajast tšehhiga teise külla, kus välismaalasi polnud käinud ja keegi inglise keelt ei osanud. Seal said nad rahus kohalikega elada ja töötada 3 kuud. Edasi lendas ta Taisse, hääletas Laosesse välja (selleks õppis mõned sõnad tai keelt), oli 3 nädalat seal ning nädal tagasi jõudis tagasi Taisse, kus me kohtusime. Kuigi algul plaanis ta ainult mõned päevad siin olla, sai ta tuttavaks ühe kohalikuga, kellega koos nüüd iga päev muusikat teeb. Edasine plaan on tal lennata Uus-Meremaale ja töötada seal.
Õhtul käime taas ööturul ja teen teoks oma lubaduse proovida putukaid süüa. Valin väiksed rohutirtsud, kuna need on kõige vähem eemaletõukavad. Maitse on päris hea, kuna kasutatud on mingit kohalikku maitseainet. Põhiline on hammustada keskelt, et jalakesed keelt ei torgiks. Söön kõik ära, kaks minu taldrikule eksinud nukku jätan viimaseks ning need ei maitse üldse nii hästi. Muidugi Anna saab ainult minu söögi vaatamisest šoki ning lubab mitte enam suudelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar