63. päev, 21. dets. Kota Bharu unimüts

A: Veedame oma ööd ja päevad ühes väikeses hostelis, kus on ainult 4 tuba. Meie majapidajaks on noormees, kelle nime ma ei mäleta. Liiga keeruline oli J. Igatahes, see tüüp magas päevad läbi elutoa diivanil, mis lõpuks jättis toale spetsiifilise lõhna. Ta magas hommikul, päeval ja õhtul. Vahepeal tegi silmad lahti, vaatas sulle otsa ja naeratas sellise siira naeratusega, et kõik pretensioonid kohe ununesid, või lihtsalt ei tahtnud talle halba meelt teha. Ühel õhtul, kui ta ei maganud, vaatasime koos mingit hamstri filmi. A’la hamstrid päästavad maailma. No see oli imeline, kuidas ta naeris, täpselt nagu laps. Rõõm kestis Leo tulekuni ja siis läksime oma filmi vaatama.

Kota Bharus me ringi väga ei käinud. Või õigem oleks öelda, mina ei käinud. Enamuse ajast sadas vihma, mis tappis kogu jalutamise tuju. Kota Bharu on tuntud ka selle poolest, et II MS ajal maandusid sinna jaapanlased, kes alustasid sealt invasiooni terve Malaisia ja Singapuri peale.

Kota Bhrarust saangi üle pika aja väga hea raamatu: Noel Barberi „Tanamera“, mis jutustab üldiselt Singapuri ajaloost kahe perekonna taustal. Sel moel saame rohkem teada ka Malaisia ajaloost. Hiljem selgub, et raamatust tehti Austraalias ka seriaal.

L: Ühel jalutuskäigul Kota Bharus ronisin jõeäärse majaka otsa, aga see oli ka Kota Bharu kõrghetk. Üldiselt olid muuseumid ja isegi hostelid kinni ehk meie saabumine off-season´il oli ilmne. Eks see hostelitüüp magaski lihtsalt talveund.