Laupäeval ärkan juba enne kella 4, kuna meie majutuskoht asub otse tee ääres, mis viib vaatepunkti, kust saab vaadata päikseloojangut, ning vannituba ventilatsioon on lihtsalt auk seinas. Mootorraattad ja maasturid, kes inimesi vaatepunkti juurde viivad, teevad nii kõva müra, et ka kõrvatroppidest pole mingit kasu. Ajan ennast üles ja ronin ka sinna vaatepunkti. See on selleks ajaks juba paksult rahvast täis. Ma olen ainus välismaalane - kõik ülejäänud tunduvad olevat kohalikud. Mitmed soovivad minuga pilti teha ja üks naine, kes on seal terve perega, sunnib enda poja mind inglise keeles intervjueerima ning filmib seda, et poeg koolis inglise keele tunnis boonushinde saaks. Küsimused on tavalised - kust ma pärit olen, kuidas mulle meeldib Indoneesias jne. Ema ise räägib, et lõpetas Yogyakartas riigi parima ülikooli inglise keele filoloogina. Näha on mitmeid ühesugustes riietes gruppe - ilmselt mingid asutused või organisatsioonid korraldavad ühiseid väljasõite.
Seejärel käin ühes hotellis hommikust söömas. Ka seal on praktiliselt kõik kohalikud ja ühtemoodi riides - tundub, et kõrghooaja väliselt käivadki siin peamiselt kohalikud.
Kui minu ülejäänud reisikaaslased ka end üles ajavad, siis võtab ette tellitud kohalik autojuht meid enda rohkem kui 30-aastase Toyota Land Cruiseriga peale ja läheb lahti sõit Bromo vulkaani kraatri juurde. Seal saame veel pikalt ronida, kuni jõuame Bromo aktiivse vulkaani kraatri äärele. Kuna kraatrist tuleb väävliaure, siis soovitatakse kanda seal näomaske.
Ühel hetkel näeme, kuidas üks kohalik kraatrist välja ronib, kotitäis vulkaanilisi kive kaasas. Nähtavasti on nende müümine tema elatusallikas.
Seejärel pooled meist söövad ühes kahtlases söögiputkas seal lähedal. Selliseid söögitelke on seal püsti pandud terve rivi. Toit on seal väga lihtne - kana ja riis. Seejärel viib autojuht meid lähedal asuva mäe peal asuva King Kongi vaatepunkti juurde, kust peaks Bromo kraatrile uhke vaade olema. Ma ei oska öelda, miks selline nimi. Paraku läbi paksu udu eriti hästi seda ei näe. Sõites jooksevad mitu korda auto eest üle tee makaagid.
Seejärel viib autojuht meid tagasi meie majutusse, kuid pärast mõningat võitlust sõidutab meid ka kolmandasse reisikorraldajaga kokku lepitud sihtkonda - sosistavate liivade juurde. Kogu ümbrus on udus ja kuigi korralik tuul puhub, me liivade sosistamist ei kuule.
Kuna me ei soovi enda mürarikkasse majutusse veel teiseks ööks jääda ja kuna mägikülas pole ka väga palju midagi teha, siis sõidame taksoga uuesti mägedest alla Probolinggosse, kuhu end selleks ööks sisse seame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar