Teisipäeval võtab meie tellitud kohalik juht, kes inglise keelt väga ei räägi, meid Medewist peale ja lähme suurele Bali saare avastusretkele. Kõigepealt jõuame Ubudi, linna, mis on filmist "Eat. Pray. Love" tuntuks ja ka turistide hulgas väga populaarseks saanud. Seal külastame Pura Taman Saraswati hinduistlikku templit, mis on ühtlasi tuntud ka Ubudi veepaleena. Tegu ei ole väga vana templiga - see sai valmis 1952 Ubudi printsi I Gusti Nyoman Lempadi tellimusel. Sellegipoolest on see üks põhilisi turismiobjekte Ubudis tänu templi ja selle tiikide maalilisusele. Ubudis jalutame veidi ringi ja pildistame ka teisi templeid - kogu linn on ehteis. Ubudi tänavapilt on umbes selline: hotell, restoran, tempel, hotell, restoran, tempel jne. Erinevalt meie eelnevatest sihtkohtadest on turiste tänaval näha rohkem kui kohalikke.
Seejärel sõidame Ubudi ahvimetsa ehk Mandala Suci Wenara Wanasse. See on eraldatud ala, kus asub 3 hinduistlikku templit, mis kõik on ehitatud umbes 1350. aastal, ja üle 1200 pikasabalise makaagi. Makaakide kaitseks loodi kaitseala 1930. aastatel. Siin saab makaakide sotsiaalset elu jälgida väga lähedalt ja soovi korral lasta end isegi koos nendega pildistada.
Siiski pole tegu ohutute loomadega, vaid toidu sisse kaasavõtmine on keelatud ja hoiatatakse ka, et kui neid vihale ajada, siis nad võivad rünnata. Kui jalutame ringi, siis näeme ühte makaaki, kes istub keset teed ja üritab spreivärvi pudelit lahti lammutada, lootes, et sealt seest saab kätte midagi söödavat. Ma ütlen tema juurde minnes: "No, monkey!" Samal ajal teen jalaga liigutuse, et teda spreivärvi juurest eemale ajada. Selle peale näitab ta mulle hambaid ja teeb sisistavat häält. Pärast minu strateegilist taganemist jätkab ahvike spreipurgiga tegelemist nagu midagi poleks juhtunud.
Meie järgmine sihtkoht on Pura Kunung Kawi tempel, mis on üks Bali vanimaid. See on ehitatud 1080. aastal kuningas Anak Wungsu tellimusel, et austada tema isa Udayanat ja Warmadewa dünastiat. See on üks templitest, kus on puhastusbasseinid koos purskkaevudega, kus saab palvetades ja pea vee alla pannes pesta maha enda negatiivse energia ja võtta vastu positiivse energia. Nagu veidi hiljem aru saame, on meestele ja naistele selleks eraldi basseinid.
Viimane vaatamisväärsus, mida Ubudi lähedal külastame, on Tegalalangi riisiterrassid. Riisiterrassid koos veetemplitega on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. 11. sajandil rajati Balile niisutussüsteemid, kus vesi voolas allikatest kõigepealt templitesse ja seejärel riisiterrassidele. See lõi ühistulise korra, kus vett jagati inimeste vahel vastavalt igaühe riisipõldude vajadustele. See süsteem toimib endiselt ka täna.
Tegalalangis on neist aga tehtud tõeline turistilõks, kus saab ennast lasta riisiterrasside taustal pildistada erinevates pesades või hoopis kiikudes ning raha makstes antakse naistele selleks ka spetsiaalsed punased kleidid. Raha eest saab ka zipline'iga üle oru libiseda. Need, kes raha maksta ei taha, saavad teistel turistidel ennast südamekujulise või linnupesakujulise istekohaga lasta pildistada.
Teel meie järgmisesse peatuspaika - Sanuri linnakesse - näeme (täpsemalt oleme sunnitud ootama autoga, kuni see eest ära läheb) ühe templi juures tänaval hinduistlikku usutseremooniat-rongkäiku. Autojuhist saame aru, et sellised tseremooniad toimuvad iga päev.
Kui lõpuks õhtul Sanuri jõuame, siis näeme, et tegu on hoopis teistsuguse kohaga kui oli meie eelmine peatuspaik Medewi. Igal pool restoranides mängib elav muusika, palju on uhkeid massaažisalonge, kalleid hotelle ja üks väheseid soodsamaid söögikohti on paksult turisti täis. Selgub, et Sanur on üks vanimaid Bali turismipiirkondi ja kujunenud välja just jõukamatele turistidele spetsialiseerunud kuurordiks. Meie oleme selle ööbimispaigaks valinud ainult selle pärast, et siit rannast väljub hommikul kiirpaat Nusa Penida saarele. Külastame siin ka suuremat supermarketit, kust ma küll duriani vilju ei osta, kuid küll aga duriani šokolaadi Eestisse viimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar