Kolmapäeval veedame päikselise hommikupooliku enda Yogyakarta hotellis. Juhuslikult kohtume seal juures ühe autojuhiga, kes turiste sõidutab ja lepime kokku, et ta viib meid autoga Indoneesia kõige kuulsamasse templisse, mis Yogyakarta lähistel asub.
Autojuhi nimi on Edwin. Kui küsin, kas see on ta päris nimi, siis ta kinnitab seda. Ta ütleb, et kuna Indoneesia oli Hollandi koloonia, siis sellised läänelikud nimed on üsna tavalised. Kui ütleme, et oleme Eestist (vähemalt enamik meist) ja et talvel on meil -20 kraadi, siis ta ütleb, et talle meeldib väga lumi ja -20 kraadi külma meeldiks ka, kuid ta pole kumbagi kunagi kogenud. Välismaal pole ta üldse käinud, kuid Indoneesias sees on ta ringi reisinud.
Kõigepealt aga palume, et ta viiks meid kuskile, kus saaks süüa. Ta viib meid turistidele suunatud kallisse restorani, kus on väga rikkalik kogu lindudest ja loomadest, keda kahjuks ei hoita just kõige paremates tingimustes.
Kui Borobuduri ehk 8. sajandil ehitatud maailma suurima budistliku templi juurde jõuame, hakkab just müristama. Kogu aja, mil ekskursioon kestab, sajab hoovihma. Kogemus näitab, et see, et hommikul on päikseline, kuid pärastlõunal hakkab sadama, on vihmahooajal seal üsna tavapärane. Meile määratakse kohalik naisgiid (ilma giidita ekskursioonid pole valik), kes ütleb, et on 20 aastat seal tuure teinud, kuid tema inglise keelest on endiselt väga raske aru saada. Saan aru vähemalt nii palju, et see tempel on budistide palverännu sihtkohtaks ka täna.
Pärast tagasiteel käime ühes väiksemas vanas budistlikus templis, kuhu Edwin meid meie soovil viib - 9. sajandil rajatud Menduti templis. Edwin räägib, et kui Borobuduris käidi pühade ajal, siis sellistes templites palvetati igapäevaselt. Seejärel lähme seal lähedal asuvasse tegutsevasse budistlikusse kloostrisse. Teel möödume väga pealetükkivatest suveniirimüüjatest, kelle sarnaseid mujal Indoneesias ei kohtagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar