5. päev, 12.11. Tulekahju hotellis ja rongisõit luksusvagunis

Teisipäeval ärkan kell 4 öösel Jakarta hotellitoas uste prõmmimise ja karjumise peale. Alguses mõtlen, et keegi lollitab lihtsalt ja mõtlen isegi edasi magamisele. Siis üks reisikaaslane helistab, kuid mul ei õnnestu vastu võtta ja kirjutasin reisi ühisvestlusse: „You called? There were locals banging at all the room doors for some reason?“

Mulle kirjutatakse vastu: „Fire. In the hotel. Serious. I came down with elevator. Stairs full of smoke. Pls go down. 4th floor full of smoke.“

Olen juba jõudnud end riidesse panna. Seda lugedes haaran kiirelt rahakoti ja võtme ning teen toa ukse lahti. Koridor on natuke suitsune. Keegi tõttab seal ringi. Hakkan 5. korruselt trepist alla minema, kuna tulekahjuga liftiga sõitmine ei tundu mõistlik. Trepid on aga nii tehtud, et pean iga korruse koridorist läbi minema. 4. korrusel on tõeliselt suitsune. Lähen sealt läbi hinge kinni hoides. Näen kohalikku, kes sealt särk näo ees läbi läheb. Mu peast käib läbi mõte, et võin vingugaasi tõttu teadvuse kaotada ja sinna jäädagi. Siiski jätkan liikumist järgmise trepi juurde ja sealt alla. Ka korrus allpool on üsna suitsune, kuid 2. korrusel juba talutav. Lõpuks jõuan õue ja näen enda reisikaaslasi, kes mind juba ootavad. Tuletõrje autod on igal pool ja neid tuli aina juurde. Enamik tuletõrjujaid lihtsalt seisavad ja suitsetavad.

Selgus, et üks minu reisikaaslane oli üleval olnud öösel, kuna tal polnud und, ja tema oligi tundnud kärsahaisu ja andnud töötajatele teada. Suitsu tuli nende vastastoast 4. korrusel. Nad olid palunud nii meie reisikaaslasele kui mulle helistada, kuid mulle kas ei helistatud või ma ei ärganud selle peale üles. Tundub, et ma olen üks viimaseid ööbijaid, kes hotellist välja tuleb.

Üks inimene suitseva toa kõrval oli isegi seest vastu akent peksnud, kuid hotelli aknad polnud avatavad ning ta oli trepi kaudu välja toodud. Kohalik tuletõrjuja, kes meie juures suitsetab, räägib, et ilmselt sai tulekahju alguse toas suitsetamisest või siis elektrisüsteemi rikkest. Ta räägib, et on ise pärit Yogyakartast. Kuna see on meie järgmine sihtkoht, siis ta annab meile mõningaid soovitusi, mida vaadata. Ma ei pane tähele, et ta üldse midagi kasulikku seal teeks. 

Pikalt kestab näiliselt sihitu ringijooksmine. Lõpuks lõhutakse üks aken ja hakatakse suure ventilaatoriga suitsu täis korruseid tuulutama. 

Kuna on näha, et see võtab aega, siis käime neljakesi Jaapani kiirsöögikohas söömas. Kui tagasi jõuame, on tuletõrje autod juba läinud. All fuajees pakutakse tasuta hommikusööki, muusika mängib ja kõik on nii, nagu polekski midagi juhtunud. Pakime tubades, mis on endiselt suitsuhaisused, enda asjad, ning meid viiakse hotelli kulul tasuta rongijaama. 

Sealt lähme rongi peale ja sõidame luksusvagunis üle 5 tunni Yogyakartasse. Istmed on seal sellised, et need saab taha lasta ja natuke isegi magada. Ühtlasi tuuakse istekohale lõunasööki - nagu lennukis. Rongis on olemas ka restoranivagun. 

Õhtul jõuame Yogyakartasse ning sööme majutuskoha lähedal asuvas Jaapani söögikohas õhtust - nimelt Jaapani söögikohti on siin igal pool päris palju.