7. päev, 14.11. Prambanani templites ja aktiivse Merapi vulkaani juures

Neljapäeva hommikul võtab meie autojuht Edwin meid jälle Yogyakarta hotelli juurest peale ja sõidame Prambanani templitekompleksi, mis on number 2 kõige tähtsam vaatamisväärsus lähipiirkonnas. Tegemist on 9. sajandil rajatud hinduistliku templikompleksiga, mis on sarnased Borobudurile võetud UNESCO kaitse alla. Ainult Angkor Wat Kambodžas on Kagu-Aasias suurem hinduistlik kompleks. Samas vahele on pikitud ka mõned samast ajast pärit budistlikud templid, mis näitab, et nende kahe religiooni esindajad said siin omavahel hästi läbi. 

Meie autojuht Edwin räägib, et ta töötas enne hotellis raamatupidajana, kuid 2020. aastal koroonaviiruse tõttu läks hotell pankrotti ja ta jäi enda tööst ilma ning siis hakkaski äpitakso- ja autojuhiks. Ta ütles, et ta raamatupidamist kuskil õppinud ei ole, vaid on autodidakt.

Kui eelmisel päeval sadas kogu ekskursiooni aja vihma, siis seekord hõõgub taevas kõrvetav päike. Ühe templi juures küsib Edwin, miks lääne turistid tihti nii tõsised ja vihase näoga on. Näiteks just hiljuti oli ta pakkunud enda teenuseid mingitele ja nad olid vihaselt „ei“ öelnud. Selgitan, et koguaeg pakutakse turistidele mingeid teenuseid ja see on väga väsitav ning lõpuks toimib ainult kategooriline „ei“.

Edwin räägib templis, kus on seintel 8. sajandist pärit pildid mitmest naisest jumaluse kõrval, et Indoneesias võib islamiusuline (otsing netist näitab, et teatud usulise tausta korral ka mittemoslemi) mees võtta kuni 4 naist, kuid ta peab enne küsima nõusoleku igalt olemasolevalt naiselt. Kui mõni naine luba ei anna, siis on tal õigus lahutada. Ta ütles, et tal on küll ainult 1 naine, aga ta sõbral on 3 naist, kellest viimane on 18-aastane. Ta sõber ise on 40 ja 50 vahel ning ütleb, et kõige rohkem hoolib ta ikka kõige viimasest naisest.

Templikompleksis on näha väga palju kohalike õpilaste gruppe, kes tahavad meiega nii pilte teha kui ka inglise keeles intervjueerida ja seda inglise keele tunni jaoks filmida.

Seejärel sõidame aktiivse Merapi vulkaani juurde - nii lähedale, kui lubatakse. Igal hetkel võib see suurelt hakata purskama ja seetõttu sellele väga lähedale ei lasta ja ümbruskonda on üles seatud erinevad hoiatussüsteemid. Samas korraldatakse sinna juurde koos telkimisega laava vaatamise tuure, kuna natuke laavat sealt pidevalt välja nõrgub ja seda on näha ainult pimedas. 

Viimane suurem vulkaanipurse toimus siin 2010. aastal. Selle tulemusel sai surma 353 inimest ja 350 000 inimest põgenes enda kodudest. Paljud ei tulnudki enam tagasi. Mahajäetud maju võis sõites ka praegu näha. Enamik surmasid põhjustas püroklastiline vool ehk 100 kuni 700 km/h liikuv kuni 1000-kraadise kuuma gaasi ja vulkaaniosakeste vool. Laava voolab üldiselt piisavalt aeglaselt, et selle eest jõuab ära põgeneda.

Seekord palume Edwinil mitte viia meid lõunale nii peenesse kohta, seega viib ta meid hoopis kohalikku sööklasse, kus toidu eest tuleb maksta ainult 2-3 eurot.

Edwin räägib sõites tagasi, et Indoneesias ei ole Teslasid, kuna läbirääkimistel valitsusega ei olnud Tesla nõus tooma mingit osa enda tootmisest Indoneesiasse, seega valitsus ei luba Teslasid importida. Samamoodi ei ole Indoneesias müügil iPhone 16, kuna iPhone polnud tootmist riiki toonud ja polnud nõus ka 20% suurust impordimaksu maksma. Varasemad iPhone’id on müügil, kuid viimast mudelit ei saa enam isegi kohalikes võrkudes kasutada. Kõigil Jaapani, Hiina ja Korea autotootjatel, kelle autosid tänavatel näeb, on Indoneesias kohapeal mingi osa tootmisest või kokkupanemisest.

Ta räägib, et enda 2014. aasta Toyota ostis ta uuena liisinguga, nii et maksis seda 3 aastat. Kui küsin, kas juhtub palju liiklusõnnetusi, siis ta kinnitab, et juhtub, eriti rolleritega. Kõigil autodel peab olema liikluskindlustus, mida saab maksta 5 aasta kaupa ning mille järgmine tähtaeg pannakse kirja numbrimärgile. Samuti peavad kõik autod läbima regulaarset tehnoülevaatust – kõigepealt 5 aastat pärast soetamist ning seejärel igal aastal.

Edwin räägib ühtlasi, et tema on kõigile enda pereliikmetele teinud tasulise tervisekindlustuse, kuna riiklikus meditsiinisüsteemis on ooteajad kuid pikad ja teenuse tase ei ole nii hea. Edwini vanem poeg töötab elektroonikuna mobiile jm parandavas ettevõttes ning noorem poeg töötab hotellis.

Edwini lemmiktoidud on hamburgerid ja pitsad, kuid tihti ta neid endale lubada ei saa. Korralik Burger King burger maksab 100 000 Rp, mis pole väike raha. 6 tunni töö autojuhi ja giidi töö eest küsib ta 400 000 Rp, mille eest võiks saada ainult 4 burgerit.

Vaba aja veetmise osas ütleb ta, et pole 20 aastat kinos käinud. Ta ütleb, et noored siiski käivad kinos ka. Kuigi ta on 2 korda käinud Prambanani juures hinduistlikest müütidest inspireeritud balletietendusi vaatamas, ei huvita teater teda üldse. Samuti ei käi tema sõnul kohalikud üldiselt muuseumites. Pigem tehakse väljasõite randa või käiakse kaubanduskeskustes.

Ta vastab minu sellekohasele küsimusele, et ta on Indoneesia üle väga uhke. Kohe lisab ta aga, et talle ei meeldi poliitikud ja politseinikud, kes on korrumpeerunud.