esmaspäev, 2. detsember 2024
5. päev, 12.11. Tulekahju hotellis ja rongisõit luksusvagunis
Teisipäeval ärkan kell 4 öösel Jakarta hotellitoas uste prõmmimise ja karjumise peale. Alguses mõtlen, et keegi lollitab lihtsalt ja mõtlen isegi edasi magamisele. Siis üks reisikaaslane helistab, kuid mul ei õnnestu vastu võtta ja kirjutasin reisi ühisvestlusse: „You called? There were locals banging at all the room doors for some reason?“
Mulle kirjutatakse vastu: „Fire. In the hotel. Serious. I came down with elevator. Stairs full of smoke. Pls go down. 4th floor full of smoke.“
Olen juba jõudnud end riidesse panna. Seda lugedes haaran kiirelt rahakoti ja võtme ning teen toa ukse lahti. Koridor on natuke suitsune. Keegi tõttab seal ringi. Hakkan 5. korruselt trepist alla minema, kuna tulekahjuga liftiga sõitmine ei tundu mõistlik. Trepid on aga nii tehtud, et pean iga korruse koridorist läbi minema. 4. korrusel on tõeliselt suitsune. Lähen sealt läbi hinge kinni hoides. Näen kohalikku, kes sealt särk näo ees läbi läheb. Mu peast käib läbi mõte, et võin vingugaasi tõttu teadvuse kaotada ja sinna jäädagi. Siiski jätkan liikumist järgmise trepi juurde ja sealt alla. Ka korrus allpool on üsna suitsune, kuid 2. korrusel juba talutav. Lõpuks jõuan õue ja näen enda reisikaaslasi, kes mind juba ootavad. Tuletõrje autod on igal pool ja neid tuli aina juurde. Enamik tuletõrjujaid lihtsalt seisavad ja suitsetavad.
Selgus, et üks minu reisikaaslane oli üleval olnud öösel, kuna tal polnud und, ja tema oligi tundnud kärsahaisu ja andnud töötajatele teada. Suitsu tuli nende vastastoast 4. korrusel. Nad olid palunud nii meie reisikaaslasele kui mulle helistada, kuid mulle kas ei helistatud või ma ei ärganud selle peale üles. Tundub, et ma olen üks viimaseid ööbijaid, kes hotellist välja tuleb.
Üks inimene suitseva toa kõrval oli isegi seest vastu akent peksnud, kuid hotelli aknad polnud avatavad ning ta oli trepi kaudu välja toodud. Kohalik tuletõrjuja, kes meie juures suitsetab, räägib, et ilmselt sai tulekahju alguse toas suitsetamisest või siis elektrisüsteemi rikkest. Ta räägib, et on ise pärit Yogyakartast. Kuna see on meie järgmine sihtkoht, siis ta annab meile mõningaid soovitusi, mida vaadata. Ma ei pane tähele, et ta üldse midagi kasulikku seal teeks.
Pikalt kestab näiliselt sihitu ringijooksmine. Lõpuks lõhutakse üks aken ja hakatakse suure ventilaatoriga suitsu täis korruseid tuulutama.
Kuna on näha, et see võtab aega, siis käime
neljakesi Jaapani kiirsöögikohas söömas. Kui tagasi jõuame, on tuletõrje
autod juba läinud. All fuajees pakutakse tasuta hommikusööki, muusika mängib ja kõik on nii, nagu polekski midagi juhtunud. Pakime tubades, mis on endiselt suitsuhaisused, enda asjad, ning meid viiakse hotelli kulul tasuta
rongijaama.
Sealt lähme rongi peale ja sõidame luksusvagunis üle 5 tunni Yogyakartasse. Istmed on seal sellised, et need saab taha lasta ja natuke isegi magada. Ühtlasi tuuakse istekohale lõunasööki - nagu lennukis. Rongis on olemas ka restoranivagun.
Õhtul jõuame Yogyakartasse ning sööme majutuskoha lähedal asuvas Jaapani söögikohas õhtust - nimelt Jaapani söögikohti on siin igal pool päris palju.
4. päev, 11.11. Jakarta "vanalinnas" ja sadamas
4. päeval saabuvad meie 4-liikmelise reisiseltskonna viimased 2 liiget. Käime Jakarta "vanalinnas" - natuke allakäinud linnaosas, kus on kanali ääres säilinud mõned hooned alates 17. sajandist, kui Hollandi Ida-India Kompanii selle linna Batavia nime all rajas. Sealt edasi kõnnime sadama poole. Vahepeal läheb ümbrus tõeliselt räpaseks ja kahtlaseks ning paar kohalikku tahavad ka meile giidi mängida, kuid meil õnnestub nendest lahti saada. Lõpuks jõuame mere äärde kohalikku jahisadamasse, kus sööme külluslikult jahtklubis. Seejärel sõidame kohalikku Hiina linnaossa ja jalutame veidi ringi. Möödume ka hiinlaste kirikust - nimelt on siia Hiinast tulnud palju kristlasi. Lõpetame õhtu ühe hotelli katuseterrassil teed juues. Alkoholi seal üldse ei pakutagi, kuigi koht ise näeb väga baari moodi välja - tegu on ikkagi islamimaaga.
3. päev, 10.11. Jakarta loomaaias ja vabaõhumuuseumis
Kui öösel kella 2.30-ks lennujaama minekuks ärkan, siis selgubki, et algselt 4.30-le lükatud lend Florese saarele on vulkaanituha liiga suure konsentratsiooni tõttu Labuan Bajo lennujaamas lõplikult tühistatud. Seega magan edasi.
Kui algne plaan oli Labuan Bajost teha laevareis Komodo saarele, et näha Komodo varaane, siis lähme hoopis Jakarta loomaaeda, et Komodo varaani seal näha. See ka õnnestub. Lisaks ka orangutani, keda siin looduses näha on väga ebatõenäoline (ainult teatud kohtades Sumatra ja Borneo saartel). Ühtlasi saame nautida korralikku hoovihma - et ikka õige džungli tunne oleks.
Järgmiseks käime kohalikus vabaõhumuuseumis nimega Taman Mini Indonesia, kus on võimalik erinevate Indoneesia piirkondade majade koopiaid ja etteasteid vaadata. Meilegi üllatuseks koguneb pimedas Indoneesia saarte kujuliste minisaartega tiigi äärde terve mass kohalikke ning seal hakkab pihta muusikaga purskkaevude ja valguse etendus. Peagi selgub, et purskkaevudega tekitatud ekraanile kuvatakse ka animafilmi, mille kohalikus keeles heli kostub üle terve ala. Nagu sellest vähe oleks, tekitavad õhus hõljuvad droonid enda tuledega taevasse erinevaid lugu jutustada aitavaid kujundeid. Kohalikud on lõpus igatahes väga vaimustuses.
Tellimine:
Postitused (Atom)