L: Kuna Annal on kõhuviirus, siis rendin ratta ja käin Manolomi templis, kus saan tuttavaks 17-aastase mungaõpipoisi Sambaniga (nimi tähendab „3000“, Samban ei tea, miks isa talle sellise nime pani). Ta on templis elanud 6 kuud. Ta pere elab 19 km eemal ja on väga vaene. Isa on pime. Vanemad kasvatavad kanu ja kahte hane, neil on veel 6 last, üks vend on ka samas templis. Buddha mungad ja õpipoisid käivad iga hommik kell 6 linna inimestelt sööki küsimas. Nad söövad ühe korra kohe hommikul ja teise 11 paiku ning peale lõunat pole neil lubatud enam süüa. Poole 12-st kuni poole 5-ni on templis koolitunnid. Inglise keelt õpib Samban omal tahtel, alustas ta alles 2 kuud tagasi.
Samban kutsub mind tagasi kell 5 palvusest osa võtma, kuhu ma ka lähen. Pea kõik 81 templi õpipoissi ja munka ilmuvad kohale. Kõik istuvad põrandal, mina tagareas. Olen ainuke valge. Lauldakse ja aeg-ajalt kummardatakse Buddha kuju poole. Samas mõned mungahakatised mängivad samal ajal mobiiliga ja itsitavad. Palvus kestab ca pool tundi. Peale lõppu, kui juba on pime, kutsub Samban mind koos ühe noore õpipoisiga linna mäele minema. Olen nõus. Ronime mäkke, kus hängib terve hulk kohalikke noori ja mõned mungapoisid veel.
Samban ei taha mungaks hakata (mis toimub automaatselt kui ta saab 20), vaid tahab perekonda. Ta on templis olnud ainult 6 kuud. Buddha mungaks võib igal ajal hakata ja igal ajal tavaellu ka tagasi minna. Kui külastan teda ülejärgmisel päeval, siis näitab ta üle aia ka maja, kus elab tema tüdruksõber, kes küll ei tea tema olemasolust. Samas mainib, et enne templisse tulekut tal oli tüdruk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar